Koht: Kultuuriministeerium (Suur-Karja 23, Tallinn)
Aeg: 13.00-14:30
Osalejad: Ülle Juht, Jane Miller-Pärnamägi, Raido Bergstein, Egge Kulbok-Lattik, Tiiu Kuurme, Martti Preem, Pille Lill, Leonhard Koort, Daisy Järva, Jako Kull, Ene Pajula, Kadri Alesmaa-Visnap, Rein Einasto, Kaarel Haav, Leonardo Meigas, Urve Gromov, Kristel Vissor, Madli-Liis Parts, Tõnis Lukas. Zoomi vahendusel: Eino Pedanik, Riina Buldas, Allan Tõnissoo, Anne Soop-Tohver. Protokollija: Farištamo Eller (Zoom). Tehniline korraldus: Kristo Kõrgnurm
Päevakord:
- Konverentsi “Kultuur kui kapital” 10.10.2020 kriisiolukorra järgne kontseptsioon (13:00-13:10)
Martti Preem tutvustas konverentsi programmi: Konverents jääb osatiselt endiseks – nii esinejad kui ka paneelid ja peaettekanded on samad, mis kriisieelsel ajal, kuid mõistagi lähtutakse teemaplokkides maailma kriisijärgsest uuest olukorrast. - Huviharidus. Eesti Kultuuri Koja avalik pöördumine Haridus- ja Teadusministeeriumile seoses Noortevaldkonna arengukavaga 2021-2035. Rahvakultuur (13:10-13:55)
Egge Kulbok-Lattik: Enne kui asume huvihariduse juurde, on mul küsimus ministrile – kas oleks võimalik kohtumistel loomeliitude esindajatega osaleda ka kultuurikoja esindajatel? Tõnis Lukas: Võimalus nendel kohtumistel ka Koja esindajaid kaasata on olemas, näiteks interneti vahendusel. Samas ei ole mõnikord liitumine otstarbekas, näiteks eelarvete arutamisel. Egge Kulbok-Lattik: 2018. aastal toimusid ministri juures ühiskohtumised, kus osalesid nii loomeliidud kui ka kultuurikoja esindajad, sel moel kujunes arusaam üldistest probleemidest ja millega loomeliidud “maadlevad”, kuid praegu napib infovahetust. Ettepanek: Koja esindajad ja loomeliitude esindajad käiksid vastastikku aruteludel ja kohtumistel, siis oleks infovahetus sujuvam ja mitmepoolne. Tõnis Lukas: Koostöö võiks olla kindlasti ning kultuuriministeerium võib olla kokkukutsuja rollis, kuid see ei tohiks olla ainuke kokkupuutepunkt.
Egge Kulbok-Lattik: Arutluses huvihariduse ja selle riikliku eesmärgistatuse üle tõstaksin esile puuduva üldise rahvastiku arengu visiooni. Kui huviharidus on riiklikult eesmärgistamata, siis see võib ühiskonnas võimekuse, andekuse ja loovuse arengut pärssida. Kui rahvakultuuri valdkonnas on riik hakanud astuma selgeid samme, spordi valdkonnas on kindlad meetmed, siis kas tulevikus võiks nii spordi, rahvakultuuri kui ka kõigi teiste huvialade (kunst, muusika, film, teadus jne) valdkondade arengut ja korraldamist riigis lähtuda terviklikust visioonist?
Eino Pedanik: Arendusest rahvakultuuri vallas, laulu- ja tantsupeo traditsiooni võtmes: oleme spetsialiseerunud sellele, mis puudutab traditsioonide jätkusuutlikkust ning oleme analüüsinud ja hinnanud protsesse, kuid kultuuriministeerium ei ole seda vaadelnud laiemas kontekstis. Tänane probleem on huvihariduse kontekstis, et meil on regulatsioon teatud vanusegrupile (noorsootöö), kuid mis puudutab noorsootöö east välja kasvanud ja ka vanemaid inimesi, siis sektor on jäänud tähelepanuta. Huviharidus on tunduvalt laiem kui laulu- ja tantsupidu ning hetkel oleme just ürituse raames tegutsemas, kuid edaspidi võime ka laiemalt kaasa mõelda. Huvihariduse teema on Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusala – meie oleme ka ainult ettepanekute esitajad.
Egge Kulbok-Lattik: Laulu- ja tantsupeo traditsioonis osalejad õpivad selle käigus ka – noote, keerulisi harmooniaid, koreograafiat ja tantsusamme jne. Huvitegevus on samuti hariduse osa, sest inimene õpib huvitegevuse käigus. See on haridus.
Eino Pedanik: Jah, nädal aega tagasi kohtus minister laulu- ja tantsupeo esindusorganisatsioonidega ning siis käidi välja, et see on Eesti üks suurimaid haridusprojekte.
Jane Miller-Pärnamägi: Esindades valdkonna praktikuid, on meil hea meel koostöö üle Kojaga, mis on huvihariduse töörühmas väldanud mitmeid aastaid. Täna oleme küpsed selleks, et tuua kokku erinevad osapooled, mõtestada nende tegevust ning tagada nende toimimine. Hiljuti kogunesid huvihariduse liidud ja arutati terminoloogia üle. Leiti, et huviharidus on kultuuri jätkusuutlikkuse kapital ning kvalifitseeritud huvihariduse õpetaja on olulisim ressurss. Arutelul leiti, et huviharidus on terviksüsteem, mis ei ole hetkel läbi mõeldud. Praktikutega arutledes jõudsime kolme sõnani. (1) Vaba huviharidus: puudub süsteemne astmeline õpe – on vaid vaba tegutsemise vorm. (2) Huviõpe õppekava alusel ning viimaks (3) Eelprofessionaalne huviharidus neile noortele, kes on tulevikus professionaalsed loojad. Praegu ütlevad kõik, et meil on vananev õpetajaskond. Meil on 3 kvalifikatsiooni, kuhu suunduda: treenerid, kes on palgatoetusega kaetud. Kuid näiteks tantsuspetsialist kutsesüsteemis, kui läheb läbi uus kavandatav toetussüsteem – siis teeb see kahjuks selle valdkonna pooleks (7-8 tase, spetsialistid, kui nemad ei kvalifitseeru toetussüsteemi, siis oleks ka nende pärast terviksüsteemi toetavat tuge vaja). Vaja oleks kokku tuua erinevad ministeeriumid, erinevad katused, erinevad uurijad ja spetsialistid, et luua süsteem mis päästaks head tegijad hammasrataste vahele jäämisest ja et noortel oleks motivatsioon jätkata kultuurivaldkonnas.
Tõnis Lukas: Kerge on segamini minna terminoloogias, et kes millega tegeleb. Siinkohal ei saa öelda, et midagi on vähetähtis – valdkondade vahel ei konkureerita. Huvi tuleb äratada. Me ei saa öelda a priori, et üks huvi on parem kui teine. Meie asi on, et iga inimene saaks enda andeid avada. Huvid ongi mitmekesised. Et riik saaks sekkuda, on vaja seda formaliseerida. Formaalharidus: kas huviharidus on formaalharidus? TMKK või Eller – selgelt formaalne, sest on õppekava ja ei ole valikuid. Kool tuleb läbida, et saada konkreetne paber, professionaalsel tasemel ilmselgelt. Üldiselt aetakse sageli segi huviharidus ja huvitegevus – siinkohal on küsimus, et kellele langeb vastutus? Selles mõttes on keeruline. Miks on ära lagunenud vastutuse võtmine kadunud hariduse eest riiklikul tasemel? Pannakse ühte potti muusikakeskkool ja kultuurikeskus pinksilauaga. Toetan teie lähenemist strateegias. Õige on see, et huviharidust eriti ei käsitleta, aga tuleb käsitleda. Kui räägime ennetustegevusest, siis riigis on kolm komisjoni, kes tegelevad ennetustegevusega. Ministri huvi on, et huvitegevus peab olema korraldatud, siis väheneb ka näiteks kuritegevus. Kultuuriministeerium on liitlane. Võiks üldse olla koos nii huviharidus kui ka huvitegevus kui ka teadus, aga praegune jaotus on poliitiline. Näen, et praegu võiks huvitegevuses minna samm edasi. Ainult kultuuriministeeriumi hea tahe seda ei lahenda. Jane Miller-Pärnamägi: Huvitegevus mõistena ei toimi, ootame selget juhendajat, ka koorilaulus käiv inimene saab kogemuse, kus õpib. See on ka õppevorm. Huviharidus on terviklik valdkond. Inimene õpib tänapäeval eri vormides. Õpitakse midagi mingi tegevuse raamis. Kõik on õppimine ja õppeprotsess. See, kuidas ministeeriumide vahel jagunevad, on teine teema. Huviharidus võiks olla põhitermin, kus kolm erinevat alamliiki: vabaharidus, huviharidus, eel-professionaalne haridus. Paljus tuleb noorena alustada nagu spordis, tantsus, muusikas jne.
Egge Kulbok-Lattik: Teemat kokkuvõttes, tegemist on laia mõjuga elukestva praktikaga, millel on nii hariduslik kui ka sotsiaalne mõju, mis avaldub erinevates valdkondades – kultuuri jätkusuutlikkuses, tervises ja sidususes, kuriteoennetuses. Tervikvisiooni väljatöötamine võiks olla üks lahendustest. Tõnis Lukas: Me tegelikult räägime mingitest tegevustest, mida inimene omandab – räägime tingimustest (huvitegevus, huviharidus, kõrgkultuur). Teatud formaliseerimine on vajalik. On vaja hetkeks tõmmata filosoofiale kaas peale. Kultuur ja haridus on üks tervik. Ülle Juht: Toon praktikuna ühe terminoloogilise võrdluse. On oluline nii huvitegevus kui ka huviharidus. Kultuur on põimunud nii hariduse kui ka teiste valdkondadega. Rahvakultuuri üks alustalasid on lapsed, kes esmalt huvitegevusega ja hiljem huviharidusega tegeledes kujunevad välja nendeks õpetajateks ja juhendajateks nii laulupeoga kui ka muuga seoses. See on ülioluline. Meie praktika põhiselt: meil on 13 huvialaringi. Huvitegevus kogu maakonnas on siiski toetatud erinevatel viisidel, kas ruumide eraldamine vms. On äärmiselt oluline toetada. Huvihariduse areng on viimase 2-3 aastaga teinud märgatava hüppe just kvalitatiivselt, sest lisavahendid on andnud kvaliteedile rõhuasetuse. Huviharidus ei peaks olema noorsootöö alavaldkond, vaid täiesti eraldi valdkond. - Eesti Kultuuri Koja avalik pöördumine Haridus- ja Teadusministeeriumile seoses Haridusvaldkonna arengukavaga 2021-2035 (13:55-14:05). Pille Lill: Koja haridustöörühma viimaste aastate töö tulemusena olime haridusministeeriumile 2019. suvel partneriks, viisime läbi maakondlikke kohtumisi. Tiiu võtab kokku selle, mida oleme teinud. Tiiu Kuurme: Haridusstrateegia 2035, mis laekus postkasti, oli minu jaoks üsna šokeeriv. Kogu dokumendi häälestus on neoliberalistlik ehk dikteeritud utilitaarsest lähenemisest ja majanduse huvidest. Selline ei tohiks olla riiklik haridusstrateegia. Põhjendasime märgukirjas ministeeriumile, millised olulised küsimused on strateegias puudu ning tegime Koja eestseisuse otsuse alusel avaliku pöördumise, milles tõime esile, mida kõike strateegias ei ole, ent mis on hariduse baasküsimused. Meedia reageeris väga tagasihoidlikult – ainuke eetriaeg oli klassikaraadios, kus Egge Kulbok-Lattik andis intervjuu. Avalikkust vist siis ei huvita meie haridus? Haridus ei tohiks olla majanduse teener, nagu oli suures osas dokumendi häälestus.
Dokumendis puudus põhimõistete selgitus, sh ka see, mis üldse on haridus ehk mida selleks peetakse. Haridus esines justkui kohamääruses, kus midagi toimetatakse ja korraldatakse. Avamata on selles dokumendis jäänud ühiskond, kultuur ja inimene. Ühiskonna tasandilt on äärmisel oluline, et kriisiderohkeks reaalsuseks ollakse valmistunud haridussüsteemi arendamise kaudu – selle läbi saaks maailma parandada ja halbu arenguid ära hoida. Ka praegune haridus oma sisus ja vormides on tänaste kriiside üks põhjusi ja tasuks vaadata tagasi, et mida oleme valesti teinud. Selliseid analüüse teistes riikides tehakse. Sõna “kultuur” kohtab selles dokumendis ainult paar korda. Suhete ja suhtluskultuur ja elamiskultuur, mentaliteedi/esteetiline kultuur on tähtsad, sellest sõltub, milline on meie ühiskond. Kogu see vaimne baas, millele toetuvad inimelu ja ühiskond, peaks ju olema sellises dokumedis kajastatud.
Võib rääkida kultuurikatkestusest. On peaaegu olematuks vähenenud kasvatuse/hariduse ajaloo õpetamine pedagoogilistel erialadel, ning väga väikestes mahtudes saavad üliõpilased baasdistsipliine nagu kasvatusfilosoofia ning üldkasvatusteadus. Teoreetilised ained on alaväärtustatud, rõhuasetus on oskusainetel. Teoreetiliste ainete kahanemisega kaasneb ka segadus põhimõistetes, sh kõrgemal tasemel, ehk muret teeb, milline on üldse valdkondlik teadmus neis küsimustes neil inimestel, kes teevad otsuseid ja panevad kokku selliseid tekste.
Strateegias on avamata, kuidas kujuneb haritlaskond ja loominguline intelligents. Puudus huviharidus. Inimest on käsitletud ühekülgselt ja tema haridustee näib olevat pelgalt oskuste omandamine, kuid sellest tänases keerukas tegelikkuses ei piisa. Kas vaid oskuste arendamine muudab maailma paremaks paigaks või tekib kitsast suhtumisest probleeme juurde? Puudusid täiesti moraal ja eetika, mis on olnud ühed olulisimad kasvatuse ja hariduse küsimused läbi aastasadade.Eriti nö tõejärgsel ajastul peaksid just need mõisted suurt tähelepanu leidma. Puudus sõna “kasvatus”. Õppija oli eatu ja sootu, ent oma tee algul vajab ta kasvatust, et üldse õppijaks kujuneda. Suur probleem praegu on sooline segregatsioon nii töömaailmas kui ka hariduse kõrgematel astmetel. Seda kui probleemi ei käsitletud, seda isegi ei mainitud. Kõrgkoolides on tugev ülekaal naistel ja tööturul on selgelt eristunud meeste ja naiste alad. Pole ju normaalne, kui 86 protsenti meie õpetajatest on naised. Poisid kukuvad koolist varem välja, aga täiskasvanuna on need tublid kõrgharitud naised varjus ning avalikkuse silmis paistavad mehed naistest tugevalt rohkem silma ja saavad sõna. Naised, kes on innukalt õppinud, kaotavad justkui mõjujõu, nende hääl ei loe. Puudus ka demokraatia mõiste ehk kuidas haridussüsteem kindlustab demokraatliku ühiskonna jätkuvuse, selle alus peaks olema koolide demokraatlik elukorraldus, et õpilased saaksid kogeda, mis see on. Kas meie rahval on vaja sellist arengukava? Haridussüsteem tundub kujunevat suureks kutsekooliks, kus täidetakse õppekavasid, et olla tööandjatele meelepärane.
Peale Koja avalikku pöördumist kohtuti Zoomi vahendusel Haridus- ja Teadusministeeriumi spetsialistidega ning jõuti sellisesse faasi, kus saime esitada lühikesi laiendusi arengukava kolme strateegiapunkti juurde. Koda on panustanud palju maakondlike ümarlaudade läbiviimisesse 2019. aasta suvel ja teinud seal räägitust ministeeriumile kokkuvõtteid, kuid seal räägitust on arvesse võetud väga vähe, ehk vaid õpetajate järelkasv. - Eesti Kultuuri Koja rahvusvahelise veebiplatvormi pilootprojekti tutvustamine. Eesti talendipoliitika – Annetekoda 2020 (14:05-14:15)
Pille Lill: Koroonaviiruse levikust tingitud eriolukorra ajal sai Koja eestseisuse poolt rohelise tule ammu soovitud idee – arendada Kojale ja Eesti kultuurirahvale uus veebiplatvorm. Pilootprojekti kaks lisandväärtust on (1) “Loojate maa”, mis vahendab Kojaga liitunud loomevaldkonna inimeste loomingut (ja kontakti potentsiaalse tellijaga (ostja taustakontroll) ning (2) “Mõtete maa”, kus on võimalus avaldada arvamuslugusid ja artikleid (võimalus avaldada mõtteid, mis populaarsemates kanalites nagu Delfi ja Postimees kajastust ei leia). Koda tegeleb pilootprojektile rahastuse leidmisega EASilt ja mujalt. Kaasame Kodulehe turundusse spetsialisti, kellel on rahvusvaheline koostöövõrgustik. Egge Kulbok-Lattik: Hea oleaks kohtuda ka loomeliitudega, et ristliita meie platvormid ning vastastikku võimendada sõnumeid (ERR, Sirp, EMIC, ajakiri Akadeemia, Loominguraamat jne). - Muusika-programmide rahastused (14.15-14:20). Pille Lill: Loeb ette Mail Sildose (ei saanud kohtumisel osaleda) saadetud punktid 9. märtsil – Sooviksin küsida ministeeriumi seisukohta muusika-programmide rahastusest, mis juba mitu aastat püsivad samas suuruses (kontserdikorraldajad+kollektiivid ja muusikafestivalid). Aga vajadused suurenevad pidevalt, kuna meie muusikaelu muutub järjest rikkalikumaks, pidevalt tuleb juurde väga häid tegijaid. Samas muutub elu pidevalt kallimaks, ka kontsertide ja festivalide korralduses.
Muret teevad ka otsustajate komisjonid, kes langetavad tihti rahastamise otsuseid, ise ühelgi kontserdil või festivalil käimata ehk teadmata, mille või kellega on tegu.
17. juunil saadetud lisa – Kuna tegemiste toetamises on eriolukord ja kultuurielu jäätumine teemat suhteliselt palju muutnud ning täna on aega väga vähe, saan vaid korra selle teema üles tõsta. Aga see nõuaks omaette arutelu, mille eest oleksin väga tänulik. Hiljutine keeruline olukord näitas selgelt, kuivõrd suur on puudujääk muusikas tegutsevate ettevõtete ja muusikute tegemiste toetamises”.
Tõnis Lukas: Loomulikult raha on vähe ja 2021 eelarvet on raskem ette valmistada – lisaks sellele, et me raha juurde taotleme, läbipaistvaid otsuseid. Tutvustan lähiajal valitsusele variandi, kus annetused on maksuvabastusega – sellele on oma eelarve jälg. Prognoosime, et sellega aktiveerub pisut kultuuri toetamine ning tuleb lisaraha valdkonda. Loomulikult püüame teha läbipasitvaid otsuseid – korraldajaid on muidugi palju. Kriisipaketis said paljud toetust. Korraldajad korraldavad väga suuri asju ja kogu seda eeldatavat piletitulu ei suuda keegi kompenseerida. Me vaatame ka, et muusika sai 4 miljonit eurot – tundub olema suur raha, aga kontserdikorraldajad väidavad, et nende löök on 40 miljonit. Seda kõike avalikust sektorist kinni maksta ei saa. Peame pingutama, et olla otsustes arusaadavamad. Pille Lill: Ettepanek, et Koda kohtub Madli-Liis Partsiga (kultuuriministeeriumi muusikanõunik). Madli-Liis Parts: Komisjonide moodustamine on kindel protseduur ja koosneb esindusorganisatsioonide esindajatest. Kõigil komisjonide liikmetel on võimalus toetust saavatel üritustel käia ja korraldajatega on kokku lepitud, et neid otsustajaid ka kutsutakse üritusele. Kuna kontserdielu on nii kirju, siis üritusi on palju ja ise kalendrit jälgida alati ei suuda ning vahel tuleb ka ette, et korraldaja unustab festivalidele kutsuda. Soovitus on rääkida enda esindusorganisatsiooniga. Martti Preem: Peaks keskenduma publikule aga küsimus on, kes esindab publikut? Ülle Juht: Selle näitab ära publiku osalus. Tõnis Lukas: Võis jääda tunne, et kulka toetab levimuusikuid, aga tegelikkuses toetati vähemtuntud muusikuid. - Arutelu (14.20-14.30) Jako Kull: Seoses tänase päevakava punktiga 2 (huviharidus) – ma sain aru, et minister toetab meie pöördumist. Tõnis Lukas: Teksti osas ma ei saa vastutust võtta. Ma ei ole Koja esindaja ja seetõttu allkirjaga pöördumisse ei liitu.
Egge Kulbok-Lattik: Meil on vahel tunne, et meie arvamusavaldused ei saa tuge, kuigi tööd on palju tehtud.
Daisy Järva: Arts heritage ja diversity Euroopas – see on see, kus Eesti on panustanud väga põhjalikult, näiteks Kultuuriministeeriumi kodulehel. Üks ettepanek kultuuriministeeriumile on, et kultuuriturism võiks olla loomemajanduse all. Mujal Euroopas on antud praktika levinud ja tõsiseltvõetav. See aitaks Eestile raha tuua, kui toome sellega majandusse lisandväärtust ja vähendame massiturismi – kutsume siia kõrgkultuuri nautijaid. Selles on oluline roll Eesti imago ja kuvandi kujundamisel. Küll on meid turismiüritustel tutvustatud kui Hestonia või segi aetud isegi Leeduga. Soov oleks, et kultuuriministeerium oleks kaasatud meie brändi loomisesse. Minu ettepanek on sellealaste praktikute ja kultuuriministeeriumi spetsialistidega kohtuda vähemalt üks kord aastas enne jõule, et teemat arutada.
Kaarel Haav: Kommenteeriksin haridusministeeriumi hariduskava, mis ühilduks kultuuriministeeriumi haldusavaldkonnaga. Seda tuleks vaadata sotsiaalteaduslikust aspektist. Haridus on eluks vajalike teadmiste kogu. Meie tegime Koja poolt ettepaneku, et haridusstrateegia peaks sotsiaalteaduste avaldustele keskenduma, näiteks ühiskonnaõpetuses. Lõimusmiskava üheks eesmärgiks on aastast 2000 olnud: lõimumine ühiste demokraatlike väärtuste alusel. Seda korratakse järjepidevalt, kuid uuringud eesti ja vene koolides autoritaarsete ja demokraatlike väärtuste mõõtmiseks puuduvad. Kas monitooringus hakatakse arvestama kuivõrd autoritaarsed ja demokraatlikud valdkonnad on kaasatud? Tõnis Lukas: Uuringuid on erinevatest rahastustest korraldatud – konreetselt eesti ja vene koolide lõikes. Näiteks Tiiu Kuurmega on tehtud uuring aastal 2008 koolikiusamise osas (jõudemontratsioon). Uuring lähtus võimuhierarhia taandumisest ja demokraatia mehhanismide eitamisest. Küsimus on, kuidas neid uuringuid läbi viia ja tulemusi esitada? Kas saame öelda Aktuaalsele Kaamerale, et venekeelsetes koolides pidas jalaga tagumikku löömist kolm korda vähem inimesi vägivaldseks tegevuseks, kui eestikeelses koolides? Autoritaarsete ja demokraatlike väärtuste monitoorimist võiks muidugi korrata ja Kultuuriministeerium on valmis neid uuringuid rahastama – lihtsalt keegi peab initsiatiivi näitama. Muidugi langeb see teema ka suurel määral hariduse valdkonda.
Küsimus publikust: Kas 2+2 kaob juunis? Tõnis Lukas: Mina olen häälestatud selle peale, et juhenditest on välja võetud, et publikut tuleb täita üle rea. Juba praegu võib ruumi täita 50% kogumahutavusest, kui 2+2 reeglit ei peeta – võidakse koos istuda ka ilma vahereata.
Viimaks teen ettepaneku Kojal teha koostööd intermeedium platvormiga, kus korraldatakse vajaduspõhiseid kursusi. Kui näiteks kultuuriinimesed avaldavad soovi läbi selle platvormi läbi viia kursust videosilla abil, oleks antud koostööst suur abi. Selle platvormi abil müüakse oma oskusi ja kasvatatakse järgmisi põlvkondi.
KOKKUVÕTE:
– Ettepanek kaasata Eesti Kultuuri Koja esindaja/d kohtumistele loomeliitudega ja vastupidi, et toimuks info vahetus
– Koja huviharidus töörühmal minna edasi huvihariduse teemaga, Kultuuriministeeriumi poolne toetus selleks olemas
– Koja uus veebiplatvorm – teha koostööd intermeedium platvormiga
– Uuringutega seonduvalt – autoritaarsete ja demokraatlike väärtuste monitoorimine – Kultuuriministeerium on valmis neid uuringuid rahastama – on vaja näidata initsiatiivi
– Turismivaldkonna praktikute ja kultuuriministeeriumi spetsialistide kohtumiste taastamine vähemalt 1x aastas enne jõule, et teemasid arutada
– Muusikavaldkonna kohtumine muusikanõunikuga arutamaks muusikaprogrammide rahastusega seonduvaid küsimusi