Kokkuvõte hariduse töörühma juhilt kasvatusteadlaselt Tiiu Kuurmelt
Viimaste kuude suurim hariduse töörühma sündmus oli ümarlaud suhtluskultuuri teemal.
Osalejad olid: Annely Särglep, ELVL juhatuse liige; Kristina Esop Juhtimiskultuuri instituut, VEF tegevjuht; Aivar Haller, Juhtimiskultuuri instituut, ELVL juhatuse liige; Rein Einasto; Kadri Alesmaa-Visnap, kunstnik ja kultuurikorraldaja; Marika Aalja-Ivandi, Tuleviku Hariduse Sihtasutus, Lilleoru; Elin Ots, muusikaõpetaja; Ly Seppel-Ehin, gestaltterapeut; Heleriin Elmend, üliõpilane; Riin Seema, nõustamispsühholoogia dotsent; Kristi Mets-Alunurm, TLÜ raamatukogu referent; Tiina Naarits-Linn, kriisinõustaja-õppejõud; Pille Lill, Tiiu Kuurme, Kiur Lootus, ELVL juhatuse liige, juhtimiskultuuri instituut; Tiia Kõnnussaar, TÜ eetikakeskus; Anne Urb, vabamõtleja; Märt Treier, ERR saatejuht.
Suhtekultuuri all võiks mõista, kuidas on kujunenud inimeste suhted elusse, loodusse, kultuuri, asjadesse, teistesse inimestesse. Millised hoiakud on siin esiplaanil? Suhtluskultuur (kuhu me põhjalikumalt ei jõudnudki), on läbikäimine inimeste vahel, suhtekultuur määrab ära ka suhtluskultuuri
1.teema. Võimu ja vaimu vahekord. Elame ajastus, kus võim käib kõrgelt üle vaimu (Rein Einasto), ka haritlaste häält ei võeta kuulda, nii pole üldine foon kuigi soodus üldinimlike asjadega tegelemiseks, milleks ka suhtekultuur. Tuleks küsida, kuidas peaksid vaim ja võim omavahel suhtlema, aga dialoog nende vahel on napp, inimesi ei võeta kuulda. Mis peaks olema, et võim vaimustuks? Päris võim pole ka Toompeal, vaid globaalsete hiigelettevõtete omanike käes.
2.teema: konkurents ja hirm. Kõneks tuli hirmu foon, mida võimendab konkurentsi ideoloogia. See võõrandab omavahel ka pereliikmeid üksteisest. Ei osata üksteisega koos olla ega ka teata üksteisest. Õpetaja Elin Ots: distantsõpe kujunes enesega hakkama saamise koolituseks. Konkurents tingib vastandumist, aga on unustatud, et kuhugi välja viib koostöö. Ka konkureerides tuleb kellegagi teha koostööd. Nii jääb puuduma tervikpilt, inimesed on erinevates sfäärides ja on pandud võitlema, nii aga ei jõua kuhugi. Hirm võimendab ebakindlust, mis valitseb massikoolides. Üldist ebakindlust võimendab meedia.
3.teema: generatsioonide lõhed ja inimeste enesekohased oskused. Õpetajatel on keeruline, kuivõrd generatsioonide vahel on mõistmist saavutada raske, täiskasvanud ei jõua noortega vastastikuse mõistmiseni, sest muutused on olnud nii suured. Endised pedagoogilised võtted ei toimi, noortega on vaja arutleda ja tõsta nad eneste tasemele. Seda veel ei osata. Juttu tuli põlvkondade traumadest, et järjest on juurde tekkinud haavu ja pole osatud nendega tegelda, need mõjustavad meie suhtlemiskultuuri. Traumad puudutavad põlvkondi ja kanduvad edasi. Väga paljudel ja eriti noortel puuduvad oskused teadvustada enesele oma emotsioone ja nendega toime tulla. Sellesuunaline õpetus on peaaegu olematu. Inimesed ei mõista, millised protsessid neis toimuvad. Sellealast valgustust oleks vaja hoopis rohkem. Tihti inimesed enam ei teagi, mida nad tahavad. Räägime mõttemaastikest, aga mitte tundemaastikest, kus oleme haavatavad.
4.teema: keskkonna iseloom on muutunud. Oleme vaimult väsinud, ka õpetajad on väsinud, ja puhtamaks saada ning puhata takistab lärm, rohkem oleks vaja vaikust. Vaimne lärm pole alati heliline, vaid see, mis takistab hingede suhtlemist. Enesevalitsus on üks olulisemaid valitsemise viise. (Rein Einasto). Info küllus on niivõrd suur, et seda ei suudeta selekteerida. Digimaailma lapsed on paiskunud infoorgiasse. Juttu tuli segadusest mees- ja naissoo vahel, naiste osa tõuseb, käib mäng positsioonidega. Ehk olekski vaja rohkem naiselikku hoolivust ja intuitsiooni. Räägiti pühadusest ja pealiskaudsusest, ajapuudusest ja et maailm oleks vaja keerata aeglasemaks. Oleks vaja uut empaatiat, loodussuhet. Küllus on teistpidi vaesus. Oleks vaja asuda tekitama uut usaldust, eriti oleks seda vaja õpetajate ja õpilaste vahel. Märt Treier tõstis üles, et kõik soovivad rääkida, aga pole enam kuulajaid, kirjutatakse, kõneldakse, ei loeta ega kuulata. Vabadusi on palju, aga inimesed on iseendaga hädas ja kaotanud orientiirid. Püütakse teenida tähelepanu nagu teenitakse raha, facebooki ja klikkide kaudu.
5.teema: mis toimub koolides? Oli juttu, et tänane kool oma ülesehituselt on vananenud ja ei suuda vastata tekkinud uutele oludele. Koolis ollakse väga üksi, kõik on üksi. Kool on hierarhiline, tegevus pole koostöine. Vähe on ruumi eneseväljendusel. Ülikoolidest on saanud äriprojektid, inimestel on omavahel vähe tegemist, toodetakse näitajaid. Ametikoha saamisel ei ole esiplaanil teadmised ja tarkus. Inimesi hinnatakse mingitest muudest asjaoludest lähtuvalt. Ühiskonnad ei usalda enam koole. Õpetama pääsevad need, kel pole vastavat ettevalmistust. Kogukonnad soovivad mõnel pool võtta hariduse oma kätesse. Koolidesse oleks vaja isiksusi, ent empaatiavõimelisi isiksusi on vähe. Tuli juttu, et soovitakse õpetajad asendada tehnoloogiaga, aga see ei ole võimalik. Lapsed on suhete puntras, õpetajad kaitsepositsioonil. Eetikakeskuse esindaja: koolid on hakanud siiski paremat tööd tegema, on vaikuseminutid, räägitakse väärtustest, ent koolidele pannakse üleloomulikud ootused, nemad ei suuda muuta, mis on väljaspool koolide seinu. Siit küsimus, kuidas võiks kultuuriavalikkus mõjutada, et inetu suhtlemine ja kommentaariumid ei ole okei. Kõneks tuli vabadus, ja et vähese kultuuriga inimesed ei suuda ega oska vabadust kasutada. Kui kultuuritase on madal, ei tohiks lubada kõiki vabadusi, siis hakatakse seda kuritarvitama. Abstraktse maailma tajumine hakkab kaduma, loetakse vähe, kirjanduse tunde on väga palju vähendatud, aga kirjanduslikel tekstidel on mitu plaani ja need harivad tunnetust.
Aeg kadus lennates, palju teemasid jäi õhku, jäi lõpetamata, sest oleks ju vaja otsida ka lahendusi. Plaanis on jätkuümarlaud.