„HUVIHARIDUS, LOOVUS, ETTEVÕTLIKKUS JA INNOVATSIOON“. 24.11.2016 Tartus ERMis

Tere head panelistid! 

Saadan infot ja visiooni, kuidas võiksime arutleda 4. novembril peetava Eesti Kultuuri Koja konverentsil „Kultuur, haridus ja haritus“ Eesti Rahva Muuseumis I väikepaneelis:

„HUVIHARIDUS, LOOVUS, ETTEVÕTLIKKUS JA INNOVATSIOON“. 

Aega aruteluks on meil 1 tund ja 15 minutit,  kell 15.00–16.15. Laval on kuus inimest, kõigil on arvestatav kogemus ja kokkupuude huviharidusega. 

Kadri Leivategija           H. Elleri nim. Tartu Muusikakooli direktor, Eesti Muusikakoolide Liidu juhatuse esimees kadri@tmk.ee (7423767)

Katriin Fisch-Uibopuu kultuuriekspert, pikaajalise kogemusega KOV kultuurijuht

fkatriin@gmail.com(514 6113)

Annely Köster                 Sally Stuudio juhataja, annely.koster@artun.ee

Priit Leomar                   ettevõtja ja huvihariduse õpetaja, Priitleomar@gmail.com

(53917539)

Ardo Rohtla                    Haridusministeeriumi noorteosakonna asejuhataja Ardo.Rohtla@hm.ee (7350124)

Egge Kulbok-Lattik       TÜ teadur, kultuuripoliitika uurija, Koja eestseisuse liige, egge.kulboklattik@gmail.com (58180723), juhib arutelu.

Mu nägemus asjast on nii, et igaüks saab sõna 8-10 minutit, (eelistatav on 8 min, aga kui kuidagi ei mahuta juttu 8 minuti sisse, siis enne 10 minutit katkestama ei hakkaJ), et avada teema oma vaatepunktist, ja sel juhul jääb 15-25 minutit aruteluks. 

Egge Kulbok-Lattik – avab teema, püstitab küsimused, tutvustab külalisi.  Näitan paari slaidi ja annan kiire ülevaate huvihariduse laiast mõjust ühiskonnas. Konteksti luues kasutan märksõnu, millega juhatan sisse Teie sõnavõtud:

–  huviharidus kui kultuuris osalemise õpe, mis toetab ja arendab: sotsiaalseid oskusi, kunstikogemusi, loomingulisust, ettevõtlikust ja mis ühelt poolt, on laiapõhjaline ühiskonna üldine andekuse kasvulava, teisalt on ka kõrgkultuuri jätkusuutlikkuse garantii;

– Eesti informaalse hariduse eripärane ajalooline kogemus: rahvaharidus (1918), vabaharidus (1930), kultuurharidus (1940), huviharidus (2004), formaal- ja informaalne haridussüsteem moodustavad rahvusliku innovatsioonisüsteemi.

–    Mainin käsilolevaid riiklike tegevusi  valdkonna arendamisel, sellele keskendume ka 15-20 minutilise arutelu käigus.

1. Huviharidus kui kõrgkultuuri – jätkusuutlikkuse garantii? Kadri Leivategija annab ülevaate huvihariduse, kutseõppe muusikakõrghariduse seostest ajalooliste Muusikakoolide võrgustiku näitel ja esitab asjade hetkeseisu statistika.

2. Kuidas kujunevad tulevased McGyverid? Priit Leomar räägib oma isiklikust kogemusest lapsepõlve mudel-lennuringist, luues seosed eri ajastute süsteemist, huvihariduse kättesaadavus, selle mõju  ja tänaste laste huvihariduse võimalustest, huvihariduse mõju poistele, meestele, avades nõnda huvihariduse ja tehnilise innovatsiooni seosed.

3. Huviharidus kui kultuuri osalemise õpe, see ei ole pelgalt soe bussipeatus? Annely Köster räägib kunstiõppest võimalustest, loob seosed ja arutleb huvihariduse strateegia ja meetmete võimalikest mõjudest ja probleemidest.

4. Kuidas kinni püüda ühiskonna andekuse ressurss? KOVi võimalused ja probleemid? Katriin Fisch-Uibopuu annab ülevaate huvihariduse ja huvitegevuse teenusepakkuja ja KOV vaatepunktide erinevustest ja kitsaskohtadest.

5. Informaalne ja formaalharidus tervikuna, rahvusliku innovatsiooni süsteemi alus? Ardo Rohtla tutvustab käsilolevaid riiklikke tegevusi haridus- ja kultuuriministeeriumis: kultuuriministeeriumis väljatöötatud huvihariduse kontseptsioonile vastava rahastamis-meetme rakenduskava ja valgustab hariduse kontseptsiooni avardumist.

Diskussioon 15 minutit ja küsimused saalist  kuni 10 minutit 

Mitte üksnes leivast  

On üldteada, et vaatamata valdavale inimlikule sarnasusele oleme kõik indiviididena erilised, nii bioloogilise koodi, kui ka sotsiaalselt vermitud isiksuse poolest. Kanname endas nii kodukandi looduskeskkonna mõju aga veelgi rohkem ja enamasti ka hällist hauani, kujundavad meid nii üksikisikutena kui ka kollektiivselt – pere- , kogu- , ja  ühiskonnas kehtivad hoiakud, mentaliteedid, kombed ja traditsioonid, mis keelde ja tavadesse ladestunud aegade jooksul.

Kui küsida – mis meid üksteisest inimestena ja rahvastena eristab, siis jõuame pärast väikest järelemõtlemist ühiskonna või kultuuri põhiväärtusteni, sest just väärtustel põhinevad ideaalid, mida ühiskonnas tähtsaks peetakse ja pürgimused, mille poole kollektiivselt püüeldud on.  Väärtustel põhinevates ideaalides väljendub kollektiivne tarkus hallidest aegadest peale, mis kuni kirjakultuurini on edasi kandunud lugude ja mõistujuttudega.

Tänapäevase modernse riigiaparaadiga ühiskonnas talletuvad väärtused tekstide, teoste ja praktilise tegevustena ühiskonna igapäevaseid tarvilikke vajadusi täitvates institutsioonides (nt. haridussüsteem, meedia, arstiabi, politsei, pank, post, valitsus) – kinnitades kehtivaid väärtusi aga ka väärtusi kujundades. Lisaks on riigil kui ühiskonna kesksel koordineerijal sihipärases mälutöös keskne roll.

Kuidas väärtused kujunevad ja muutuvad

Ameerika psühholoogi Adam Maslow loodud inimeste väärtuste hierarhilisest püramiidist mäletame, et esmatasandil vajavad kõik inimesed põhivajaduste täitmist – füsioloogilist ja sotsiaalset turvatunnet ning alles seejärel, kui elu ohustatud pole ja kõht täis, tajub inimene vajadust kuuluvuse, staatuse ning seejärel individuaalse, ennast aktualiseeriva eneseteostuse järele.

Väärtuste kujunemist ja muutumist palju uurinud Ronald Inglehart on koos oma kolleegidega välja pakkunud teooria, mille kohaselt väärtused vormitakse ühiskonna sotsiaal-majandusliku arengu käigus, nn moderniseerumisprotsessis.

Moderniseerumine, mis Euroopa ajaloos tasahilju teaduse, tehnika ja Prantsuse Revolutsiooni mõjul katkematu protsessina valgustuse suunas küpses, algas tehnoloogilistest uuendustest, tuues kaasa sotsiaalsed, kultuurilised ja poliitilised muutused – suurenes tööjõudlus, mis omakorda tõi kaasa tööjaotuse, spetsialiseerumise, turumajanduse arengu, sissetulekute ja haridustaseme tõusu. Hariduse laiema kättesaadavusega aga kaasnes kultuuriavalikkuse kujunemine ja laiema ringi inimeste kaasamine arutlusse ühiskonda puudutavates küsimustes. Selline areng eeldabki autoritaarsete ja suletud  staatusgruppide avanemist uutele suhtevormidele ja nõuab uute ideaalide ja väärtuste kasutuselevõttu ühiskonnas. Nii väidavad ka paljud kultuuriuurijad, et värtuste alusel on võimalik erinevaid kultuure võrrelda.  (Hofstede, Inglehart, Schwartz)

Nii ongi Inglehart välja pakkunud väärtuste võrdlemise mõõtkavana kaks binaarsete väärtuste  telge, mis moodustavad nelja-osalise jaotusega koordinaatteljestiku, millele uurimistulemuste põhjal erinevad kultuurid paigutada saab.  Horisontaalsele teljele paigutuvad ellujäämisele keskendunud kultuurid vastandina eneseväljendust ja subjektiivset heaolu väärtustavad ja vertikaalne telg näitab kui  traditsionaalsetest väärtustest ühiskonnad lähtuvad või vastandina kui ilmalik-ratsionaalsetele väärtustele kultuurid tuginevad.

Anu Realo, kes  2013. aasta Inimarengu raportis teeb ülevaate Eesti kultuuris muutunud väärtustest teeb Maslow analüüsi aluseks võttes ülevaate

Eesti paigutub Ingleharti koordinaatteljestikul

Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea, mida Juhan ei tea, seda ta salgab… 

„Õppida mõttetuid asju – see on kõigile hea,“ väitis religiooniloolane Marju Lepajõe, kes tutvustas antiikfilosoofide ja Martin Luteri ideid, rääkides hiljuti põnevalt Ööülikooli raadiosaates sellest, kuidas juba antiikajast peale soovitatakse inimestel õppida midagi, millest pole otsest majanduslikku kasu, kuid mis annab midagi inimese hingele. Lepajõe sõnul seisneb vaimse töö mõte pingutustes endas, mille käigus inimene areneb ning, et pelgalt praktilistest kaalutlustest lähtuv haridus võib kasvatada ühekülgset elu elava, isegi orjastatud inimese.

Ilmselt on enesetäiustamise vajadus ja ülenemise püüdlus inimese üks põhivajadustest, mis on algimpulsiks ka Euroopa valgustuse (Enlightenment) mõttele, mida Saksa filosoofilises traditsioonis seostatakse mõistega Bildung,  mille on lähtunud ka moderniseeruva Euroopa riikide hariduse- ja kultuuripoliitikad. Ja kõikjal, iseäranis Soomes, kus kasvatusteaduste filosoof Uno Cygnaeus seda ideed rõhutas, on lisaks formaalharidusele tähtsaks peetud kunsti-, kultuuriharidust ja nende laiapõhjalist mõju ühiskonnas. Kasvatusteadlase Tiiu Kuurme sõnul on formaal- ja kunsti- või kultuurhariduse eristamine toimunud institutsionaalsete arengute mõjul, ning see eristamine ei ole formaalharidusele kasuks tulnud.  Eestiski viljeldakse mitmes erakoolis (teiste hulgas nt Vanalinna Hariduskolleegiumis) tihedat kunsti- ja huvihariduse lõimimist üldharidusega.  Nende koolide kogemus on näidanud, et üld- ja huvihariduse lõimimine annab lastele mitmekülgsemad arenguvõimalused, samas on koolil võimalik laste käekäiku terviklikult jälgida.

Paljud uuringud on näidanud, et see, keda on lapsepõlves õpetatud kunsti looma või tegelema mõne huvialaga, pöördub selle õnnelikuks tegeva praktika juurde hiljem tagasi. Nõnda võib öelda, et kultuuriharidus (vabaharidus, huviharidus) on olemuselt kultuuris osalemise õpe. 

Eesti omapärane kogemus riiklikult tähtsast kultuuriharidusest

Eesti kultuuri- ja hariduspoliitilistes tekstides, on huvihariduse mõistet ajalooliselt tähistatud sõnaga vabaharidus ja kultuurharidus, nii on kirjas mitmetes seadusetekstides, millega sätestati riigipoolne tugi esimese Eesti Vabariigi (1918-1940) päevil. Kuigi tol ajal tegeldi vabahariduse ja kultuuriharidusega enamasti eraalgatuse korras, oli vabahariduse ja kultuurhariduse sotsiaal-majanduslikult lai mõju riigi tasandil teadvustatud ja mõistetena sisustatud, sellest annab tunnistust just riigi tähelepanu, mis seadusloomes väljendus. Riik toetas kodanike püüdlusi, võib öelda, et toonased seltsid (vabaühendused) ja riigiaparaat olid dialoogis ning tegid koostööd.

 

Nõukogude aja saabudes aga sai kultuuri- ja huviharidusest lausa riiklikult keskne küsimus, kus eesmärgiks polnud siiski mitte ainult Bildungi idee, vaid ka uue inimese kasvatamine ideoloogiliselt kontrollitud raames. Nõukogude riik võttis Eestis kanda kinnitades esimese asjana eelnevalt kodanikualgatuse käigus väljakujunenud võrgustikud ja kultuuriasutused üle, hakates regulaarsete juhiste abil vormima sisutegevusi uuele kaanonile vastavaks. Lisaks kehtestati ametlik arusaam või diskursus, mille kohaselt kõik eelnev Eesti Vabariigi ajal loodu oli tagurlik, millest rääkiminegi oli keelatud ja selline järsk pööre kultuuris põhjustas inimestes kultuurikatkestuse, mida oma mitmetes kultuuriuurimuslike töödes on käsitlenud Aili Aarelaid.

Ometi oli Nõukogudeaegne kultuuritöö ja uus juurutatud kultuurharidussüsteem tohutult ambivalentne nähtus: ühelt poolt valitses küll ideoloogiline kontroll ja suunised, kuid stalinistliku hirmuõhkkonna taanduses, võimaldas riiklik rahastus professionaalsetel kõrgel tasemel arendada ja välja koolitada kultuuritöötajaid kõigi kultuuritasandite tarvis – alates tugevatest tegijatest harrastustegevuse sfääris, mis hõlmas kõik elanikkonna kihid läbi lasteaedade, koolide, maa- ja linna ettevõtete ning kogukonnakeskustena toimivate kultuurimajade (endised rahvamajad), ja lõpetades talentide ettevalmistamisega professionaalse kõrgkunsti tarvis.

Sel määral elanikkonnale juurdepääsu tagamist ja pühendumist riiklikult kontrollitud kultuurile võib nimetada ka Nõukogude suletud ühiskonna kultuuriliseks heaoluks. Kultuuril oli keskne roll kõikehõlmavas avangardses modernistlikus projektis, eesmärgiga kujundada uus, aadellike vaimuomaduste ja hoolitsetud kehaga nõukogude inimene. Loosung „Kunst kuulub rahvale!“ väljendaski seda ideed. Uut inimest üritati kasvatada kultuurirevolutsiooni käigus standarditud ja kõigile kättesaadavate kultuuri-harrastuste abil, sest kõigile kättesaadav, kuid kontrollitud kultuur võimaldab vormida inimeste mentaliteeti. Muidugi ei saa unustada hetkekski ka mündi teist külge – seda, et mitte ainult tsiviliseerida ja hoolitseda rahvahulkade hariduse eest, ei olnud kavas vaid ikka ka et eesmärk oli ideoloogia abil allutamine ja kontrollimine.

 

Kultuuri- ja huvihariduse roll on riiklikult mõtestamata

 

Ka kuigi on tõsi, et just massiliselt harrastatud, ühtne ja riiklikult rahastatud koorilaulutraditsioon aitas meile taasiseseisvuda, lagunes turumajanduse saabudes nõukogude-aegne riiklikult rahastatud laiapõhjaline, nii reaalteadusi (tehnika- ja loodusmajad), spordi, kui ka kunsti- ja rahvakultuuriharrastusi ja ka süvaõpet tagav terviksüsteem paari aastaga. Ja siiani, 23 aasta jooksul, ei ole suudetud oma ajaloolist konteksti arvestades läbi mõelda ei Nõukogudeaegse süsteemi tähendust ega ka mitte kohaldada selle süsteemi parimaid praktikaid turumajanduse tingimustes. Peamine eesmärk ongi olnud „Nõukogude süsteemist iga hinna eest distantseeruda,“ nii on väljendanud šamaan-folklorist ja rektor Barkalaja Viljandi kultuuriakadeemia kultuurharidusest kõneldes.

Kuna kultuuri ja huvihariduse seosed on riiklikult läbi mõtlemata ja eesmärgistamata, hulbib huviharidus siiani ilma toimiva tervikliku süsteemita kultuuri- ja haridusministeeriumide vahelisel hallalal. Ja ses suhtes on taas tegemist kultuurikatkestusega aga erinevus eelmisest katkestust, seisneb selles, et kui Nõukogude süsteem võttis üle omaalgatuslikult kujunenud ja Eesti vabariigis institutsionaalseks võrgustikuks vormitud kultuurisüsteemi, siis uue aja saabudes ei väärtustatud endist kultuurhariduse süsteemi. Ajaloolised hooned ja keskemad institutsioonid jäeti KOVide hallata, kellel selleks puudus sageli ressurss ja ka arusaam, miks on oluline toetada inimeste huvi ja kultuuriharidust – Seda hakati uusliberalismi retoorika valguses vaatama peamiselt kui KULU.

 

Kultuurialase hariduse mõju on väheteadvustatud, sest see on sageli esmapilgul hoomamatu ja nähtamatu.

, et napib akadeemilisest uurimusest, mis toestaks või põhjendaks üht või teist valikut poliitikakujundamisel, sest kultuuripoliitika mudeleid pole uuritud piisavalt. Kuni viimase ajani ei ole huvihariduse rolli piisavalt mõtestatud ka kultuuriharidust õpetavates kõrgkoolides, sest puudunud on sügavam, kultuuripoliitika ja kultuurikorralduse uurimus, seda ei ole peetud tähtsaks. Praegused huvitegevuse kontseptsioonid lähtuvad Euroopa Liidus levinud praktikatest, jättes tähelepanuta Eesti eriomase kogemuse selles vallas, mis tekitab probleeme ajalooliste võrgustike jaoks ja ka spetsialistidel pole kerge end määratleda.

Sest kuidas muidu lõimida kokku üheks tervikuks nii riigi suund loomemajandusele, huviharidus ja kõrgema taseme kunstikultuuri õpe?  Seda kogupilti pole poliitikakujundajatel lihtne kokku panna just seetõttu

Hea ülevaate nii kultuuri- või huvihariduse muutumistest ühiskondlikes muutustes alates üleminekust nõukogude ajast turumajandusliku Eesti Vabariigini, põigates viivuks ka Ameerika olustikku aga ka väärtustest, mida huvidega tegeledes justkui märkamatult muu hulgas omandatakse. 

Huviharidus kultuuris osalemise õpe ja väärtuste kasvulava

Need lood räägivad inimestest, kes on pühendunud loomisrõõmu jagamisele, kes oma pedagoogilise tegevusega inspireerivad juhatades kunsti-, kultuuri- ja tehnika juurde ja sel moel – nii nagu kõik kultuuri- ja kunstiharidusega tegelejad hoolitsevad oma vähese palga eest rahvusliku andekuse ressursi taastootmise eest.

Franka lugu

Frantšeska Vakkum lõpetas 1980.ndate lõpul Tallinna pedagoogikaülikooli näitejuhtimise eriala ning on kogu karjääri vältel pühendanud end noorte teatritööle, hoolitsedes nõnda nii Eesti kutselise teatrikunsti järelkasvu eest kui ka kasvatades teatripublikut.

Franka valmistus oma nõukogudeaegse kultuuriharidusega saama kultuurimaja näitejuhiks-lavastajaks (veel olid koori-, tantsu- ja orkestrijuhid ning raamatukogutöötajad). Siis aga vana ühiskonnakorraldus kadus ning senine kultuuritöö asendus uut tüüpi tegevustega. Nagu režiimimuutuse puhul ikka, muutus ka sõnavara: turumajandus tõi kaasa noorsootöö, noortekeskused, huvihariduse ja kõige olulisemaks muutus uus termin „projekt“. Just projekte asusidki kõik senised kindla kuupalga ja ruumidega varustatud kultuuritöötajad kirjutama, sest kõikvõimalikud ringid-trennid pidid edasi minema – lapsed ju ära ei kadunud. Raha aga oli napilt, kuna uuel ajastul  pidi selle leidma omavalitsus, tegelikkuses aga jäi lisaks sisutegevustele ka rahaleidmine  kultuuri- ja sporditöö spetsialistide õlule, kui nad tahtsid oma tööd õpitud erialal jätkata.

Franka kange Saare naisena jäi valitud erialale kindlaks ja moodustas 1997. aastal vabaühenduse, mille all ta on korraldanud noortele hulga kodumaiseid ja rahvusvahelisi ettevõtmisi ehk harinud neid ning näidanud neile elu ja maailma. Niisiis teeb Franka nagu paljud teisedki tublid kultuuritöötajad iga päev äärmiselt vajalikku ja tänuväärset tööd ilma pidevalt toimiva tugistruktuurita, tagasihoidliku tasu eest ja projekti korras. Vanasti nimetati selliseid inimesi maa soolaks, tänapäeval võib nende tööd pidada ka sotsiaalseks ettevõtluseks.

2010. aastal asutas Franka oma muusikateatri Generatsioon. Tema hea haridus ja rikkalik töökogemus noortega võimaldas ühendada sotsiaalse tegevuse kunstiga ja seada kõrged eesmärgid: suurendada teatri abil sallivust ja hoolimist kogukonnas ja ühendada eri põlvkondi ning ka sotsiaalselt ja füüsiliselt erinevaid inimesi.

Eesmärgid tulenesid Franka igapäevatöös kujunenud arusaamast, et kunsti ja huvihariduse abil saab aidata probleemidega noori. Tema sõnul on kultuuriharrastus sageli ainus võimalus juhtida laste ja noorte elu paremuse poole. Generatsiooni stuudiotöös on igal aastal osalenud vähemalt 30 last ja 15 täiskasvanut vanuses 7–85. Põlvkonnad sulanduvad, üksteiselt õpitakse, üksteisega arvestatakse. Töö põhimeetod on muusikateatri lavastused, nt „Tom Sawyeri seiklused“ (2012), „Annie – homme on parem“ (2013), „Halley komeedi tagasitulek“ (2014). Etendustega kaasnevad töötoad ja teatrilaagrid tava- ja erivajadustega lastele. Püüdlus suurendada kunstiharrastuse abil sallimist ja hoolimist on viinud kollektiivi kokku Ameerika muusikalilooja ning muusikaterapeudi Andrea Greeniga. 2015. aasta aprillis esietendus Tallinnas Andrea Greeni muusikal „Sama taevas“, mis reisib suvel mööda Eestit.

Andrea lugu

Andrea kogemus põhineb teistsuguse ajalooga ühiskonna kultuuril ja huviharidusel, aga inimestevahelised suhted, sallimine ja teise tajumine on universaalsed teemad kõigis ühiskondades. Eesti pööratakse kogukondades vähe tähelepanu erivajadustega inimestele ja nende hakkamasaamisele. Samuti ei õpeta igapäevaelus lapsi ja noori suhtlema piisavalt nendega, kes on pisut teistsugused. Kõige tavalisem näide on koolikiusamine ja tõrjutus. Sageli suhtuvad lapsed teistesse halvasti lihtsalt teadmatusest. Andreal on 35 aastat kogemust, kuidas tuua muusika- ja teatritöös kokku erivajadustega ja tavalapsed ning julgustada tavalapsi „teistsugust“ tundma õppima, kasvatades nõnda inimestes mõistmist ja hoolimist erinevuste suhtes (muu hulgas on ta aastaid tegelenud ajuhalvatust põdevate lastega, et aidata neil kogukonda lõimuda).

Andrea muusikalidel ongi peale loovuse, koostöö, improvisatsiooni ja musikaalsuse arendamise veel ka universaalne sõnum minast ja teisest, mis on minust erinev. Selle sõnumi võib lühidalt kokku võtta nii: kuigi oleme erinevad, oleme siiski sarnased ning vajame ühtviisi mõistmist ja hoolimist. See arusaam aitab luua silla üksteiseni ja suurendab üldist sallivust. Andrea muusikalide lood jutustavad elulistest olukordadest ja probleemidest, millega igaüks saab samastuda.

Seega on ühine kunstiharrastus ka hea viis ühiskonda sidusamaks muuta: selle abil õpitakse sallivust, kuid ka kujuneb kogukondlik identiteet, sest emotsionaalsete sidemete ja jagatud kogemuste põhjal vormub ühine lugu, mis loob kuuluvuse, kus igaüks saab osaleda ja tunda end väärtustatuna. Kuid ühistunde tekitamisest olulisemgi on igaühe individuaalne heaolu ja õnnetunne, mis on positiivse minapildi, tervise ja ühiskonna alus.

Priidu lugu – Kuidas kujunevad tulevased McGyverid? 

Priit Leomar räägib oma isiklikust kogemusest lapsepõlve mudel-lennuringist, luues seosed  eri ajastute süsteemist, huvihariduse kättesaadavus, selle mõju  ja tänaste laste huvihariduse võimalustest, huvihariduse mõju poistele, meestele, avades nõnda huvihariduse ja tehnilise innovatsiooni seosed.

Priit Leomar on pärit Tartust, tema lapsepõlv jäi juba taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esikümnendisse. Priit, tehnikahuvilise poisina, hakkas käima tehnikaringis, ja õnneks sai õppida oma ala tõeliselt meistrilt. Priit vaimustus mudellennundusest, mis on nõudlik ala, õpetab kärsitutele poistele püsivust ja keskendumisvõimet, arendab käteosavust ja tehnikataipu. Just selline vaba ja loominguline tehniline nokitsemine loob uusi MacGyver-id, kes jõuavad igas olukorras käepäraste vahendite abil abil päästva lahenduseni ja kelle garaažinurgas ehitatud imemasinast võib saada tulevikuliikur.

Priit õppis mudellennukeid meisterdama 1990-ndail, kui riiklik kultuurihariduse tugistruktuur oli juba asendunud hajusa projektimajandusega ja tema tehnikahuvi leidis väljenduse tänu pühendunud pedagoogile, kes selleks, et õhtuti poiste tehnikaringi juhendada, pidi päeval muu tööga leiba teenima. Õnneks olid alles vanast ajast jäänud tööpingid, materjale hangiti ettevõtjate tootmisjääkidest. Priit aga õppis mudellennukite ehitamise kõrval ka kõiki kodumasinaid parandama. Nüüd  on tema poisipõlvehobist saanud uue ajastu elukutse: Priit juhib väikeettevõtet, mis valmistab droone.

Priit on poisipõlves omandatud oskusi püüdnud omakorda poistele edasi anda. Tema sõnul toovad tänapäeval paljud emad heameelega poisid tehnikaringi, sest paljudel neil pole isaeeskuju või on isa kaugel perele leiba teenimas. Poisid omandavad lisaks tehnilisele taibule ja käteosavusele ka sotsiaalsed oskused ja nad saavad võtta eeskuju mehest, kes oskab parandada mistahes masinaid.

Priidu sõnul on ühiskondlik vajadus ja soov poiste tehnika- ja loodusteaduste huvihariduse järele täiesti olemas, kuid tingimused on väga nigelad. Tehnikaring on kallis, nõuab tehnilist varustust ja materjale. Seda ei saa teha massidele, sest üks õpetaja jõuab juhendada kuni kümmet poissi. Nii pole finantsraskustes omavalitsusel raske otsustada, kuhu toetus suunata: kui ühel kaalukausil on 30-liikmeline laulukoor või suur rahvatantsutrupp ja teisel seitsme poisiga tehnikaring, mis nõuab veel kallist varustust, siis tavaliselt toetatakse seda, kus rohkem osavõtjaid.

See aga muudab õõnsaks riikliku retoorika reaalteaduste tähtsusest ja vajadusest edendada tehnilist innovatsiooni. On vähetõenäoline, et poisid, kelles pole lapsena tehnikahuvi äratatud, lähevad keskkooli lõpus tehnikaharidust omandama. Suurim probleem on Priidu sõnul aga selles, et õige pea on käes aeg, kui enam pole piisavalt juhendajaid, sest tema õpetaja generatsioon on lahkunud ja uut pole peale tulemas. Neid poisse, kel on tehnilise taibu kõrval ka pedagoogiannet ja tahet tegelda väikeste poistega, pole varsti enam kusagilt võtta.

„Inimene ei saa olla loomata,“ kui tsiteerida Paul-Eerik Rummot, mistahes vallas see ka väljendub. Nende kolme loo põhjal võib väita, et mitmekülgne ja loominguline huviharidus mõjutab suurel määral nii ühiskonna sidusust kui ka majanduslikku õitsengut, sest näiteks tehnilise ja loodusteadusliku huvihariduse mõju innovatsioonile on ülaltoodud näite põhjal selgemast selgem. Loovad harrastused teevad inimese õnnelikuks ja aitavad mõista endast erinevat, arendavad sallivust ja integratsiooni.

Jää on hakanud liikuma

Tasapisi on tulnud mõistmine, et seosed huvihariduse, kultuuriosaluse ja ka laiemalt innovatsiooni vahel on olemas ja et riik võiks käsitleda seda muul moel kui KULU. Nii on Kultuuriministeeriumile antud ülesandeks esitada Vabariigi Valitsusele 2016. aasta veebruariks noorte huvitegevuse toetussüsteem.  Loodetavasti selle toetussüsteemi väljatöötamise käigus õnnestub  kultuuri- ja huvihariduse ning huvitegevuse kontseptsioonide mõtestamine ja sisuline väljatöötamine, mis annab võimaluse korrastada loov- ja huvihariduse maastik ja viia kokku eritaseme  kunsti, ja kultuurialased  haridustegevused. Aeg on sõnastada ühised eesmärgid nõnda, et kõik sellel väljal toimijad saaksid oma tegevust selgemini määratleda ning mõtestada.

Ka Eesti Teadusagentuuri teaduse populariseerimise osakond alustab 2015. aasta sügisel teadushuviharidust toetavate tegevustega, mille eesmärk on suurendada laste ja noorte huvi teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna vastu. Koolides 2015.-2016. õppeaastal tegutsevate huviringide kohta taustainfo kogumiseks on kuulutatud välja konkurss, andmete kogumiseks kõigis üldhariduskoolides tegutsevate huviringide kohta, Konkursi eesmärgiks on leida andmete koguja, kes kaardistab millised huviringid koolides töötavad, mis vanuseastmele need mõeldud on ja millised on nende rahastamise allikad. [1]

Sotsiaalministeeriumis koostatakse praegu sotsiaalse kaasatuse strateegiat aga selles protsessis ei ole veel märkimisväärselt teadvustatud huvi- ja kultuurihariduste osa selle strateegiaga seatud eesmärkideni jõudmisel, kuigi suur osa sotsiaalsest kaasatusest leiab aset kultuuriosaluse väljal. Kokkuvõttes: tagades kättesaadava ja hea huvihariduse, hoolitseme rahvusliku andekuse ressursi ja oma kultuuri jätkusuutliku arengu eest. Huvihariduse riikliku süsteemi väljatöötamiseks ja arendamiseks pandud raha nii nagu ka huvihariduse riiklik rahastamine ei ole kulu, vaid investeering Eesti kultuuri, ühiskonna ja riigi jätkusuutlikku arengusse.

Egge Kulbok-Lattik

Artikli autor tänab Ülle Rauda nõu ja abi eest. 

Arutlus kultuurikorraldusest ja kultuuripoliitikast 

1. Kuidas kultuurikorraldus Eestisse tuli ja miks?

Kultuurikorraldus kui termin on küllalt laia tähendusväljaga üldine termin, otsetõlge cultural management -ist ja pole sugugi ainus võimalus tähistada kultuuriväljal toimuvat sh  kultuuri vahendamist. On võimalusi kasutada ka teisi termineid, igal siiski oma tähendusvarjund domineerimas, nt kultuurijuhtimine (administreerimine)  või kultuurivahendamine (Bourdieu välja mõttes, mida kasutab ka Peeter Torop) ja vastab ehk kõige täpsemini nähtuse ja tegevuse olemusele, soomlastel nt polegi selle kohta oma sõna, kasutavad kulttuuri management.

Kultuurikorralduse termini pakkusin välja 1998-99. aastal, kui kultuuriministeeriumis käis koos UNESCO Eesti sekretäri Doris Kareva kutsel ülikoolide-vaheline ümarlaud, eesmärgiga välja selgitada:

• millised on eesti ülikoolide vajadused kultuurikorralduse õppe järele
• mil viisil, mis moel õpet teha tuleks, kas igas kõrgkoolis omal käel või tuleks luua kõiki kultuuri- ja kunstivaldkondi teenindav üksus.

UNESCO rahalisel toel rajati toona üle Ida-Euroopa mitmeid UNESCO kultuurikorralduse õppetoole, selleks oli loodud tegevusprogramm, mille taga oli Euroopa tipp-intellektuaalidest koosnev töörühm, kes  analüüsis Ida-Euroopa riikide kultuuripoliitikaid, mõeldes – kuidas bi-polaarset Euroopat lõimida. Arvati, et kuna Nõukogude liidus toimis kogu kultuurielu riiklikult rahastatuna, siis ei oska kultuuriinimesed turumajanduse tingimustes esialgu tööd teha, mis oli üldiselt ka tõsi.

Nüüd tagant-järeletarkuses tean, et ka Läänes oli managerialism kultuuris suhteliselt uudne nähtus, mis tuli koos uusliberalistliku poliitilise diskursusega, eesmärgiga samm-haaval pikkamisi asendada pärast-sõjajärgse sotsiaaldemokraatia ja heaoluriigi institutsionaliseeritud  kultuurilise eestkoste.

Eestis arutletigi sellise õppetooli loomise üle 1998. aastal UNESCO ümarlaual. Ümarlaud toimis enamasti listi teel, aga oli ka paar kohtumist ülikoolide esindajatega kultuuriministeeriumis (Tartu Ülikooli esindasid Hele Everaus ja Aasa Must, EMTA – Marje Lohuaru, EKA – Sirje Helme ja Lylian Meister, Tallinna Ülikooli veel polnud TPedI – Margus Tuuling, EHI – Mikko Lagerspetz, kas veel keegi, ei mäleta).

Ümarlauda juhtis kultuurisotsioloog, professor Mikko Lagerspetz (EHI), kes koos Rein Rauaga olid taasiseseisvunud Eesti esimese kultuuripoliitika-alase riikliku raporti peamised koostajad, Euroopa Nõukogu tarvis. Mina, kui praktik (produtsent) olin nimetatud selle UNESCO ümarlaua koordinaatoriks, kuna olin äsja saanud suure stipendiumi (25000 $, et tasuda õppemaks Burgundia Ülikooli Dijoni Ärijuhtimise kolledžis Euroopa kultuurijuhtimise magistrikursuse eest ja andnud Pariisi UNESCO esindajale allkirja, et toon selle õppekava Eestisse). Kuna olin põhiaja Prantsusmaal, kust saatsin erinevaid õppekavu ja pidasin kirjavahetust, siis toimus töö ja tegevus peamiselt listi teel.

Arutasime Eesti konteksti, nuputades, milline süsteem ja kuhu paikneks see UNESCO õppetool Eestis, kuhu oleks kõige mõttekam rajada, et see pakuks lisandväärtusena täiendavat õpet kõigile kunstivaldkondadele. Otsustati, et see läheb EMTAsse, kus oli valminud uus uhke maja ja seal oli vabu ruume uuteks arendusteks.  Koostasime Mikkoga esimese õppekava, taotlesime UNESCOst lisaraha (20 000$ esimese õppekava käivitamiseks EMTAs.)

Ma muide arvan siiamaani, et Eestis pole vaja igas ülikoolis oma kultuurikorraldust juurutada, vaid tuleb luua ülikoolide-vahelisel koostööl põhinev uurimiskeskus, kus tehakse nii kultuurikorralduse, loomemajanduse kui ka kultuuripoliitika uurimise ja õpetamise tööd, mis on interdistsiplinaarne ja hõlmates nii humaniora kui ka ühiskonnateaduste uurimussuundi ja distsipliine.

Aga toona juhtus nii, et  nii Aasa Must, kui ka Marje Lohuaru arvasid, et neil on mugavam seda õpet läbi viia omal käel ja oma jõududega – Tartus olid olemas majandusõppejõud, õigusspetsialistid ja kultuuriteooria, Aasa Must asus seda õppekava omal käel kureerima.  Marju Lohuaru nägi selle õppekava raames võimalust peamiselt EMTA välissuhete arendamise kontekstis, nii hangiti rahad ja saadi EMTAsse kultuuri management`i õpetavaid välislektorid ja omavahel tehti ka koostööd.

Kuna Tallinna Ülikool jäi sellest koostööst kõrvale, kutsuti mind sinna kultuurikorralduse õppekava juurutama, sest ajalooliselt oli see õpe väga sobiv TPedI profiiliga, kus terve Nõukogude perioodi vältel koolitati kõrgharidusega kultuuritöötajaid ja arendati kultuurharidust,  samasugune õpe toimus kutseharidustasemel Viljandi kultuurikoolis.

Ühesõnaga oli majandusbuumi aega ja konkurents oli ülikoolide vahel tunnetatav, kultuurikorralduse magistrikursused olid tasulised ja tõid ülikoolidele lisaks ka hästi sisse.

Nüüdseks on Tartus ja Tallinnas väljakujunenud kindlad meeskonnad, ainuke probleem on, et kuna tõsist, Eesti konteksti analüüsivat kultuurisotsioloogilist uurimust kultuurikorralduse ja kultuuripoliitika kohta pole olnud, siis on mu hinnangul mõlemad õppekavad veidi nö. õhus, sest  välis-lektorid Eesti konteksti ei tunne ja paraku pole meie oma kultuuriuurijad kultuurikorralduse ja kultuuripoliitika teemadega süvitsi ja süstemaatiliselt tegelenud, sest inimestel on oma huvi- ja uurimisalad.

Ainsana on professor Torop tutvunud kultuuripoliitika põhiautoritega, sest mõtleb kultuuriprotsessi ja keskkonna peale, paigutades seega ka kultuuriuurimuse pildile nii kultuurikorralduse (kui vahendamise protsessi) ja ka kultuuripoliitika uurimuse.  Akadeemia (2015/4) (kultuuriteooria tippkeskuse erinumbris), kirjeldab Peeter Torop tänaste kultuuriuuringute ja peamiste teoreetiliste käsitlusviiside kujunemist, eritledes kultuurikeskkonna ja kultuuriprotsessi põhikomponendid ja visualiseerides skeemide abil nende omavahelised seosed ühtlasi selgitades,  miks on oluline kirjelduste paljusus kultuuripraktikate uurimisel – paljusus, aitab liikuda küpsete ja  tagasisidestatud aruteludeni. Peeter Torop paigutab kultuurivahendamise, loomise  ja tarbimise mõlemale skeemile, millest üks markeerib kultuurikeskkonna ja teine kultuuriprotsessi põhikomponente, väites:

’kultuurikeskkond ja kultuuriprotsess on sisuliselt kultuuriteaduste peamised uurimisobjektid ning suhtumise põhjal nendesse saame jälgida kultuuriteaduse arengut kultuuriteooriate ja kultuuri uurivate teaduslike distsipliinide mitmekesisuses. Kultuuriteooriad on aga ka ise kultuurivahendus ja nende kirjelduskeeled mõjutavad tugevasti kultuurivahenduse kulgemist  nii isiku kui kollektiivi teadvuses.’

Arvan, et kui kultuurikorralduse ja ka kultuuripoliitika uurimusega jätkuvalt süvitsi ei tegelda, siis on   tulemuseks jätkuv suutmatus luua seoseid ja kirjeldada nii eriomast kui ka muutusi praktilises kultuurivahendamises ja loometöös, s. o. kultuuritootmises ja majandamises, ilma milleta siiski ükski kultuuriline artefakt ega ka mitte kultuuriprotsess ei realiseeru.

Ja kui kultuuriteoreetilised käsitlused ei haaku poliitika- ja sotsiaalteaduste uurimustega, mille abil saab kirjeldada muutusi poliitilises kontekstis, ka uusi kontseptsioone (nt nagu loome- või pärandmajandus),  mis määravad ja mõjutavad kultuuri institutsionaalset raamistikku,  töö- ja tootmissuhteid, mis muutudes mõjutavad drastiliselt kultuuriväljal toimuvat, siis ei saa rääkida piisavalt mitmekülgsest kultuuriuurimusest, seega ka mitte küpsest eneserefleksioonist.

2. Kultuurikorralduse õpetamisega seonduvad probleemid Eestis

Kuna kultuurikorralduse olemuslikuks eesmärgiks on eelkõige kultuuri või kunsti vahendamine – nähtavaks tegemine, kättesaadavaks tegemine, siis kõige suurem oht on kunstierialade sisulise õppe ja korralduslike oskuste omandamise vähene seotus. Sest, selleks, et kultuuri või kunsti vahendada, tuleb seda tunda.

Kui küsida: miks on just Tiina Lokk teinud PÖFF-i? Saab vastata: sest ta on lõpetanud Moskva Kinoinstituudi ja tunneb süvitsi filmikunsti. Miks on Eesti erateatrid loodud näitlemist või lavastamist õppinud meeste-naiste poolt (nt Von Krahl ja Peeter Jalakas, Vat-teater ja Aare Toikka, Teater pool kümme – Roman Baskin, Vanalinna teater – Eino Baskin jne jne)?  Siis on taas vastuseks, et need teatrijuhid on õppinud, armastavad ja tunnevad teatrikunsti. Inimesed, kes oma kunstilisele visioonile tuginedes loovad majanduslikult toimiva organisatsiooni, on andekad mitmeti – nad on head organisaatorid ja läbilöögivõimelised kunstivahendajad, kultuurikorraldajad. Aga põhiline on see, et valdkonna sisuline tundmine  annab neile võimaluse organiseerimistegevusega vahendada seda kunsti, mida nad tunnevad ja armastavad, neil on maailmale midagi öelda just selle kunsti kaudu.

Seega on reaalne risk, et koolitades ilma sisuõppe aluseta või kesise sisuharidusliku taustaga – kunsti-, või kultuuriga seotud põhierialata kultuurikorraldajaid, koolitatakse poolharitlasi, kes tundmata tegelikult sisuspetsiifikat, saavad olla tehnilised töötajad.

Sest väidan, et kultuurivahendaja, kes ei tunne süvitsi ühetegi kunstieriala, ei ole suuteline ise looma kunstiprojekte ja võib heal juhul aidata loomingulist inimest või minna tööle kultuuri administreerimisega seotud asutustesse.

Aga kui palju meil on siis vaja tehniliste oskustega abitöölisi või kultuuriadministraatoreid ajal kus administreerimisega seotud ametikohti kokku kuivab? Ajal, kus põhirõhk on loomemajandusel, mis eeldab loomevõimekust ja majandussuutlikkust ühtaegu, kuid on ju selge, et sisu annab võimaluse majandustegevuseks?

Lisaks on kultuurivahendaja (korraldaja) tänapäeva kultuuriväljal keskne ja suure mõjuvõimuga figuur, sest:

• esiteks, viib professionaalne kultuurivahendaja kokku kunstilise visiooni, raha, publiku ja meedia, seega on meie kui kultuuritarbijate huvides, et need inimesed on hästi haritud;
• teiseks, on tänapäeva ühiskonnal kultuuriväljale hulgaliselt ootusi ja kohustusi: juba mainitud loomemajanduse diskursusest tulenev majanduslik aspekt, innovatsiooniga  seonduvad ootused, kui ka muude ühiskonna ootustega sh meelelahutus, kuriteoennetus, heaolukasv ja tervisekäitumine, eestlusest ja riikluse hoidmisest rääkimata.
• kolmandaks, on kultuurikorraldajad meil ajalooliselt seotud olnud harrastuslike kunsti- ja kultuuriliste praktikatega ehk siis nad tegelevad (tuleks uurida mil määral nt Viljandi lõpetajad tegelevad harrastuskunsti ja kultuuriga, või töötavad rahvamajades või kultuurimajades).

Siin on üks ajalooline sõlmpunkt, millega süstemaatiliselt tuleb tegeleda, sest huvihariduse ja huvitegevuse väli on tohutult laia sotsiaalse mõjuga nähtus, mis enamasti meil siiski veel vähe teadvustatud. Lääne-Euroopas on kunsti- ja kultuurihariduse mõju väga palju uuritud ja minu doktoritöö juhendaja professor Anita Kangas tavatseb öelda, et huvitegevuste õpe on olemuselt kultuuris osalemise õpe. Lisan, et selle kaudu käib ühiskonna ja kultuuri väärtuste edasiandmine ja Eestil eripärane kogemus Nõukogude Liidus kultuuripoliitikast ja kultuurharidusest, käsitlesin oma doktoritöös ja lühidalt püüdsin neid aspekte avada arvamusloos: http://arvamus.postimees.ee/3376725/egge-kulbok-lattik-kuidas-on-seotud-kultuur-haridus-ja-kultuuri-uurimine

Eelnenud arutlusi kokkuvõttes, näib mulle, et kultuurikorraldust on mõistlik õpetada lisaerialana või magistrikursusena, mis on täienduseks ja annab kindlat kunsti- või kultuurieriala õppinud või praktiseerinud inimesele lisavõimalusi end turumajanduse tingimustes realiseerida.

Leian ka, et on enam kui kaheldava väärtusega koolitada 4 aasta jooksul BA kultuurikorraldajaid (Viljandis) ilma korraliku sisuainete valikuta. Võiks kaaluda kultuurhariduse (või huvihariduse) ja kultuurikorralduse õppe liitmist, pakkuda kunstidele tuginevat sisuõpet, millele lisanduks kultuurikorralduse õpe. Selline viis annab inimesele pärast 4 aastat kestnud õpinguid rohkem võimalusi ennast realiseerida ka juhul kui administratiivset töökohta kusagil ei paista.

Praegu on nii, et kui Viljandi lõpetajad tahavad tulla Tartusse, mida nad sageli teevad, siis kannavad nad oma projektijuhtimise APd üle, sest nad on juba Viljandis saanud seitsmel erineval moel projektijuhtimist ja õige pea panevad taskusse magistrikraadi, ilma, et nad (kunstile) või kultuurile lähemale oleks jõudnud, (sic!) aga tööd lähevad nad otsima sellele väljale ja siis võib juhtuda, et kuna nad seda välja ei tunne, siis ei leia korraldajad kunstnikke ja sisuinimesi, kes nende abi vajaks, lihtsalt üles ja selleks, et tegutseda huvihariduse väljal või ise kunstilisi visioone luua, pole neil piisavalt ettevalmistust.

Kui Viljandi lõpetanud lähevad EMTAsse, siis õpivad nad inglise keeles, ja kuna EMTA-s käivad kujunenud rütmiga, ringituuritavad rahvusvahelised lektorid, keda tunnen oma magistriõpingute ajast (paljud alustasid oma rahvusvahelist karjääri just Dijonis) aga ka sellistes organisatsioonides nt ENCATC ja IETM.

Ühelt poolt on rahvusvaheliste lektorite panus management`i  ja ka kultuuripoliitika õppes absoluutselt vajalik rahvusvahelise tausta ja diskussiooni mõistmiseks. Teisalt aga segab puuduv teoreetiline uurimustöö kultuuripoliitika ja kultuurikorralduse alal Eesti konteksti mõtestamist. Ja nii võib juhtuda, et EMTA lõpetajad teavad küll kuidas Inglismaal asju tehakse, aga ei suuda oma tegevust kultuurikorraldajana Eesti kultuurivälja ajaloolist sotsiaal-majanduslikus kontekstis mõtestada. Sest  igasugune tegevus sh kultuurialane korraldustöö – asetub konkreetsesse sotsiaal-majanduslikku konteksti, mida kujundatakse kultuuripoliitikaga.

Seega, kultuurikorraldus kõige laiemas mõttes ongi eeskätt kultuuripoliitika, sest see, kuidas kultuuri erinevates poliitilistes süsteemides juhitakse so. korraldatakse, see ongi muuhulgas ka üks osa kultuuripoliitikast. Ja selletõttu tuleb kindlasti uurida kultuuripoliitikat, mis võimaldab kriitilist analüüsi ja selgitab, kuidas omavahel on seotud ja kultuuripoliitikaid mõjutanud riik, turg ja kodanikuühiskond ja millised need seosed on erinevates poliitilistes süsteemides.

Kokkuvõttes, lisan mõned mõtted kõrghariduses toimunud arenguid jälgides. Eesti kõrghariduses on toimunud koondumine objektiivsetel asjaoludel, rahvastiku kokkukuivamine ja tudengeid lihtsalt pole. Samas, on uus-liberalistlik poliitiline diskursus ja selle hegemoonia hoogustanud kunstierialade, humanitaaria ja sotsiaalteaduste alarahastamist, põhjendusega, et need justkui ei loo käegakatsutavat ja kohest majanduslikku tulu, ei aita justkui kaasa Eestil järele jõuda arenenud riikidele ehk mõjutavad vähe riiklikku konkurentsivõimet, ses osas on ootused pandud peamiselt reaalteadustele ja tehnilisele innovatsioonile. Tegelikult pole üldsegi kindel, mille järgi Eestit maailmas rohkem tuntakse, kas kui Skype`i leiutajate, Transfer-Wise, e-tiigri-maana või Arvo Pärdi, Neeme Järvi, Tõnu Kaljuste, Tubina või mõne muu kunsti kaudu.

Ent juba on USAs ja mujal jõukamates riikides häälekalt kosta: kust tuleb loovus, kust tuleb uus majandus, millised erialad õpetavad parimal moel raamist välja mõtlemist? Juba otsitakse tehnilise innovatsiooniga tegelevate ettevõttete juurde kunstnikke. Juba tegeldakse küsimustega kuidas on globaalne jätkusuutlikkus seotud kultuurilise jätkusuutlikkusega? Kuidas tagada demokraatliku poliitilise avalikkuse traditsioon ja mis osa on selles kultuuriavalikkusel? Kuidas me ühiskonnast aru saame, kui me seda ei uuri ja mismoodi siis lahendada maailma ees seisvaid probleeme?

Oleks suurepärane kui Tartu Ülikool teeks ennetava ja ettenägeliku suunamuutuse senisel rajal ja mitte ei tõmbaks kokku vaid vastupidi laiendaks erinevate kunstide õpet kui üht võimalust maailma kirjeldada ja seda nii Tartus kui ka oma mujal kolledžites.

Kunsti-, kultuuri- ja teadusavalikkuse elavnemise suur majanduslik efekt on tõestatud, näeme seda ikka ja jälle kinnisvaraarenduses kogu Euroopas, näiteid ei pea kaugelt otsima (Tallinnas Telliskivi kvartal ja Kultuurikatla ümbrus, kus lagunev ja trööstitu ümbrus väärindatakse loovtegevuste ja kultuuriettevõtmisega ja seejärel saavad kinnisvaraarendajad magusa suutäie). On loendamatult näiteid kuidas piirkond käivitub ja regiooni elukeskkonna kvaliteet paraneb, kui loovad inimesed kogunevad, see on ka üks loomemajanduse alusideid. Ent see saab baseeruda ainult kunstilise-kultuurilise  sisu olemasolul.

Olen kindel, et ka Tartule, mis on ülimalt kvaliteetse elukeskkonnaga linn, tuleb kasuks  kui luua soodsamad kunstierialade õppevõimalused, siis on ehk isegi võimalik taaskogeda Tartu kultuurilist renessanssi?:)

Lugupidamisega

Egge Kulbok-Lattik

TÜ eetikakeskuse projektijuht

Ühiskonna ja kultuuripoliitika uurija.

Praeguses Eestis ei ole läbimõeldud kultuuri- ja huvihariduse süsteemi, mis tagaks kultuuri kestlikkuse ja rahvusliku andekuse rakendamise, kirjutab Eesti Kultuuri Koja eestseisuse liige, kultuuripoliitika uurija Egge Kulbok-Lattik.

«Õppida mõttetuid asju – see on kõigile hea,» väitis religiooniloolane Marju Lepajõe, kes tutvustas antiikfilosoofide ja Martin Lutheri ideid hiljuti Ööülikooli raadiosaates, kus ta rääkis sellest, kuidas juba antiikajast peale soovitatakse inimestel õppida midagi, millest pole otsest majanduslikku kasu, kuid mis annab midagi inimese hingele.

Lepajõe sõnul seisneb vaimse töö mõte pingutustes endas, mille käigus inimene areneb ning et pelgalt praktilistest kaalutlustest lähtuv haridus võib kasvatada ühekülgset elu elava, isegi orjastatud inimese.

Enesetäiustamise vajadus ja ülenemise püüdlus on ehk inimese üks põhivajadustest, ning olnud algimpulsiks ka Euroopa valgustuse (Enlightenment) mõttele, mida Saksa filosoofilises traditsioonis seostatakse mõistega Bildung.

Bildungist on lähtunud ka moderniseeruva Euroopa kõigi riikide hariduse- ja kultuuripoliitikad. Ja kõikjal on seda ideed rõhutatud, et lisaks formaalharidusele on sama tähtis anda lastele kunsti- ja kultuuriharidust. Ka lugematu hulk uuringuid on näidanud, et see, keda on lapsepõlves õpetatud kunsti looma või tegelema mõne huvialaga, pöördub selle õnnelikuks tegeva praktika juurde hiljem tagasi. Nõnda on tuntud Soome kultuuripoliitika uurija Anita Kangas öelnud, et kultuuriharidus (vabaharidus, huviharidus) on olemuselt kultuuris osalemise õpe.

Ka Eestis viljeldakse tänapäeval mitmes erakoolis (teiste hulgas nt Vanalinna Hariduskolleegiumis) tihedat kunsti- ja huvihariduse lõimimist üldharidusega. Nende koolide kogemus on näidanud, et üld- ja huvihariduse lõimimine annab lastele mitmekülgsemad arenguvõimalused, samas on koolil võimalik laste käekäiku terviklikult jälgida. Kasvatusteadlase Tiiu Kuurme sõnul on formaal- ja kunsti- või kultuurhariduse eristamine toimunud institutsionaalsete arengute mõjul ning see eristamine ei ole formaalharidusele kasuks tulnud. Ent tasub meenutada, et Eestil on omapärane kogemus riiklikult tähtsast kultuuriharidusest.

Eesti kogemus kultuurihariduses

Juurte juurde minnes näeme, et Eesti kultuuri- ja hariduspoliitilistes tekstides, on huviharidusemõistet ajalooliselt tähistatud sõnaga vabaharidus ja kultuurharidus, nii on kirjas mitmetes seadusetekstides, millega sätestati riigipoolne tugi esimese Eesti Vabariigi (1918-1940) päevil. Kuigi tol ajal tegeldi vabahariduse ja kultuuriharidusega enamasti eraalgatuse korras, oli vabahariduse ja kultuurhariduse sotsiaal-majanduslikult lai mõju riigi tasandil teadvustatud ja mõistetena sisustatud, sellest annab tunnistust just riigi tähelepanu, mis seadusloomes väljendus. Riik toetas kodanike püüdlusi, võib öelda, et toonased seltsid (vabaühendused) ja riigiaparaat olid dialoogis ning tegid koostööd.

Nõukogude aja saabudes aga sai kultuuri- ja huviharidusest lausa riiklikult keskne küsimus, kus eesmärgiks polnud siiski mitte ainult Bildungi idee, vaid ka uue inimese kasvatamine ideoloogiliselt kontrollitud raames. Nõukogude riik võttis Eestis kanda kinnitades esimese asjana eelnevalt kodanikualgatuse käigus väljakujunenud võrgustikud ja kultuuriasutused üle, hakates regulaarsete juhiste abil vormima sisutegevusi uuele kaanonile vastavaks. Lisaks kehtestati ametlik arusaam või diskursus, mille kohaselt kõik eelnev Eesti Vabariigi ajal loodu oli tagurlik, millest rääkiminegi oli keelatud ja selline järsk pööre kultuuris põhjustas inimestes kultuurikatkestuse, mida oma mitmetes kultuuriuurimuslike töödes on käsitlenud Aili Aarelaid.

Ometi oli Nõukogudeaegne kultuuritöö ja uus juurutatud kultuurharidussüsteem tohutult ambivalentne nähtus: ühelt poolt valitses küll ideoloogiline kontroll ja suunised, kuid stalinistliku hirmuõhkkonna taanduses võimaldas riiklik rahastus professionaalsel tasemel arendada ja välja koolitada kultuuritöötajaid kõigi kultuuritasandite tarvis. Alates tugevatest tegijatest harrastustegevuse sfääris, mis hõlmas kõik elanikkonna kihid läbi lasteaedade, koolide, maa- ja linna ettevõtete ning kogukonnakeskustena toimivate kultuurimajade (endised rahvamajad), ja lõpetades talentide ettevalmistamisega professionaalse kõrgkunsti tarvis.

Sel määral elanikkonnale juurdepääsu tagamist ja pühendumist riiklikult kontrollitud kultuurile võib nimetada ka Nõukogude suletud ühiskonna kultuuriliseks heaoluks. Kultuuril oli keskne roll kõikehõlmavas avangardses modernistlikus projektis, eesmärgiga kujundada uus, aadellike vaimuomaduste ja hoolitsetud kehaga nõukogude inimene. Loosung «Kunst kuulub rahvale!»väljendaski seda ideed.

Kultuuri- ja huvihariduse roll on riiklikult mõtestamata

Kuigi on tõsi, et just massiliselt harrastatud, ühtne ja riiklikult rahastatud koorilaulutraditsioon aitas meil taasiseseisvuda, lagunes turumajanduse saabudes nõukogude-aegne riiklikult rahastatud laiapõhjaline, nii reaalteadusi (tehnika- ja loodusmajad), spordi, kui ka kunsti- ja rahvakultuuriharrastusi ja ka süvaõpet tagav terviksüsteem paari aastaga. Ja siiani, 23 aasta jooksul, ei ole suudetud oma ajaloolist konteksti arvestades läbi mõelda ei Nõukogudeaegse süsteemi tähendust. Samuti pole suudetud kohandada selle süsteemi parimaid praktikaid turumajanduse tingimustes. Peamine eesmärk ongi olnud nõukogude süsteemist iga hinna eest distantseeruda, on öelnud kauaaegne rektor Barkalaja Viljandi kultuuriakadeemia kultuurharidusest kõneldes.

Kuna kultuuri ja huvihariduse seosed on riiklikult eesmärgistamata, hulbib huviharidus siiani ilma toimiva tervikliku süsteemita kultuuri- ja haridusministeeriumide vahelisel hallalal. Ka pole uusliberalismi retoorika taustal sugugi iseenesestmõistetav, miks on oluline toetada inimeste huvi ja kultuuriharidust. Peamiselt vaadeldakse seda kui KULU.

Puuduv akadeemiline süvauurimus ei toeta riiklikke poliitikate teaduspõhist arendamist

Kultuurharidust meil selle endisaegses tähenduses, kus inimesed said põhjaliku ettevalmistuse mingis kunstivaldkonnas, mis võimaldas hiljem professionaalselt tegeleda lastega, või täiskasvanutega, enam pole.

Viljandi kolledž ja TLÜ koolitavad huvijuhte, EKA ja TÜ koolitavad kunstiõpetajaid ning EMTA muusikaõpetajaid. Töötada sellel huvihariduse määratlemata väljal on aga keeruline, sest selleks, et välja teenida äraelamist võimaldav summa, tuleb töötada mitmel kohal, joosta väga mitme huvikooli, kunstiringi jne vahel.

Lisaks on veel kultuurikorraldajad, kellele peamiselt õpetatakse management`i ja organisatsioonijuhtimist ja kes aitavad ellu viia visioone, mis lähtuvad kunsti, muusikat, tantsu või ka näitekunsti õppinud loomeinimestelt.

Kultuurialane haridus peaks olema eesmärgistatud ning seostatud teiste kultuurivaldkondade poliitikate ja strateegiliste eesmärkidega. Kuidas muidu lõimida kokku üheks tervikuks riigi suund loomemajandusele, huviharidus ja kõrgema taseme kunstikultuuri õpe?  Seda kogupilti pole poliitikakujundajatel lihtne kokku panna just seetõttu, et napib akadeemilisi uurimusi, mis toestaks või põhjendaks üht või teist valikut poliitikakujundamisel. Kultuuripoliitika mudeleid pole piisavalt uuritud.

Huvihariduse rolli pole piisavalt mõtestatud ka kultuuriharidust õpetavates kõrgkoolides, sest puudunud on sügavam, kultuuripoliitika ja kultuurikorralduse uurimus, seda ei ole peetud tähtsaks. Praegused huvitegevuse kontseptsioonid lähtuvad Euroopa Liidus levinud praktikatest ja jätavad tähelepanuta Eesti eriomase kogemuse selles vallas. See tekitab probleeme ajalooliste võrgustike jaoks ja ka spetsialistidel pole kerge end määratleda.

Jää on hakanud liikuma

Tasapisi on tulnud mõistmine, et seosed huvihariduse, kultuuriosaluse ja innovatsiooni vahel on olemas ning riik võiks käsitleda seda muul moel kui KULU. Nii on kultuuriministeeriumile antud ülesandeks esitleda vabariigi valitsusele 2016. aasta veebruariks noorte huvitegevuse toetussüsteemi.  Loodetavasti õnnestub toetussüsteemi väljatöötamise käigus  kultuuri- ja huvihariduse ning huvitegevuse kontseptsioonide mõtestamine ja sisuline väljatöötamine, mis annaks võimaluse korrastada loov- ja huvihariduse maastik ning viia kokku eritaseme  kunsti, ja kultuurialased  haridustegevused. Aeg on sõnastada ühised eesmärgid nõnda, et kõik sellel väljal toimijad saaksid oma tegevust selgemini määratleda ja mõtestada.

Ka Eesti Teadusagentuuri teaduse populariseerimise osakond alustab 2015. aasta sügisel teadushuviharidust toetavate tegevustega, mille eesmärk on suurendada laste ja noorte huvi teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna vastu. Koolides 2015.-2016. õppeaastal tegutsevate huviringide kohta taustainfo kogumiseks on kuulutatud välja konkurss, andmete kogumiseks kõigis üldhariduskoolides tegutsevate huviringide kohta.

Sotsiaalministeeriumis koostatakse praegu sotsiaalse kaasatuse strateegiat aga selles protsessis ei ole veel märkimisväärselt teadvustatud huvi- ja kultuurihariduste osa seatud eesmärkideni jõudmisel, kuigi suur osa sotsiaalsest kaasatusest leiab aset kultuuriosaluse väljal.

«Inimene ei saa olla loomata,» kui tsiteerida Paul-Eerik Rummot, mistahes kujul see ka väljendub. Loovad harrastused teevad inimese õnnelikuks ja aitavad mõista endast erinevat, arendavad sallivust ja integratsiooni.

Kokkuvõttes, huvihariduse riikliku süsteemi väljatöötamiseks ja arendamiseks pandud raha, nii nagu ka huvihariduse riiklik rahastamine, ei ole kulu, vaid investeering Eesti kultuuri, ühiskonna ja riigi jätkusuutlikku arengusse. J. F. Kennedy ütles: «On ainult üks asi, mis pikas perspektiivis on kallim kui haridus – see on harimatus!» – millal meil seda süvitsi mõistetakse?

Kirjutis ilmub Eesti Kultuuri Koja ja Postimehe koostöös, mille eesmärgiks on tutvustada 30.–31. oktoobril Viljandi Pärimusmuusika Keskuses toimuva konverentsi esinejaid ja nende ettekandeid/paneeldiskussioone. Rohkem infot vastutuskonverentsi ja sellele registreerimise kohta on leitav http://www.kultuurikoda.eu/content/vastutuse-konverents 

Artikli autor tänab Ülle Rauda nõu ja abi ees

Aga neile traditsioonilistele ülesannetele on neoliberalistlik riik seadnud kultuurile hulgaliselt majanduslikke ülesandeid. Kultuurilt oodatakse lisaks esteetilistele ja vaimsetele naudingutele, mida meile kunstid pakuvad, panust majanduslikku innovatsiooni mitmes majandusharus (turism, tootearendus, laiemalt kogu loomemajandus) – neid ülesannete või ka kultuuri rakendamist teistel eesmärkidel nimetatakse kultuuri instrumentaliseerimiseks, mis neoliberaalse majandusmudeli võidukäigus aina hoogu võtab. Euroopas on kultuurile ootused ka lisaks muudele elanikkonna terviseriskide vähenemist, üldise loomingulisuse ja heaolu kasvu ja palju muud.

Moodne riik oma aparaadiga mõjutab ühiskonna haridussüsteemi ja kultuurielu korraldajana iga tahku, nii nagu riik mõjutab ka teistes haldusalades me elu – on see siis tervishoid või põllumajandus. Kokkuvõttes, võib riiklikku kultuuripoliitikat mõista kitsamalt ja laiemalt. Kitsalt võttes, on kultuuripoliitika üks valdkondlik halduspoliitika ehk see, mida riik kunsti- ja kultuurivaldkondi seadustega reguleerides, rahastades teeb ja mida ta ei tee.

Kui ühiskonda tervikuna vaadelda kui innovatsioonisüsteemi, millel on teatud loominguline potentsiaal, siis just kultuuri-ja hariduspoliitikast sõltub selle potentsiaali väljaarendamine ja ehk siis rahvusliku innovatsioonisüsteemi võimekus (kui kasutada Põhjamaade majandusteadlaste B. A. Lundval).

Riikliku hariduse- ja kultuuripoliitika otsused mõjutavad süsteemi, kuidas me ühiskonnana oma lapsi kultuuriharrastuste ja spordi juurde juhime, et neist kasvaksid terved ja loomingulised inimesed. Kultuuri-poliitikast oleneb, kas me suudame neile tagada juurdepääsu loomingule või ei ning ka see kuidas on korraldatud kanalid, misläbi andekamad kultuuriharrastustest edasi professionaalse kunsti juurde jõuavad. Kultuuripoliitika mõjutab igas eas ja sõltumata soost inimesi.

Kultuuripoliitikast oleneb ka see kuidas professionaalne kunstiloome on riigis organiseeritud, kes on kunstnik ja kes seda ei ole mitte, ja kuidas riigiaparaat selles vahet teeb? Selleks on riigil ekspertide kogud ja institutsioonid, läbi nende korrastatakse kunstiloome ja kultuur eri tasanditel.

Lisaks sellele aga toodavad institutsioonid ka stabiilsust ja stabiilsuse rüpes saab sündida hea kunst, loovus õitseb, stabiilsusest aga on vaid üks samm stagnatsioonini, mispuhul establishment kaotab värsked mõtted kuid selleks, et oma positsioone säilitada hakkab ta kasutama ära oma paremat positsiooni ja kaaperdama omaalgatuslikke initsiatiivide ideid, nagu teame olevat meiegi kultuuripõllul küllalt sage praktika. Riigile sobib tegelikult asju ajada esindusorganisatsioonide kaudu, sest nii on mugav ja ühed kindlad ja pädevad inimesed kogu aeg võtta. Aga kuidas see mõjub kultuuri uuenemisele, on teada, et stabiilsust luues hästi, stagnatsiooni tootes halvasti. Ilmselt selletõttu ka Rein Lang küsis, mis on Loomeliitude tänane funktsioon – kas olla loomeinimeste ametiühing? Küsimus on täiesti õigustatud, sest neid funktsioone, mis nõukogude ajal oli (kontroll ja veel kord kontroll) – ju enam ei ole ja Loomeliitude ees seisab ülesanne oma funktsioonid täpsustada, üle vaadata ja kaasajastada.

Nii sellega oleme põgusalt määratlenud, mis on kultuur kultuuripoliitika mõttes ja kuidas toimub selle kultuuri kehtestamine – institutsioonide ja sotsiaalse regulatsiooni ühistoimes. Eesti (ja teiste Balti riikide) eripära teiste riikidega võrreldes on see, et asudes Ida- ja Lääne-Euroopa piirimail on meil olnud see õnn ja õnnetus – kogeda nii Läänelikku moderniseerumist liberaalse demokraatia süles kui ka läbi teha see Ida-Euroopa vägivaldne modernistlik projekt – Nõukogude sotsialism, koos kõigi selle eripäradega^[2] – seega oleme lähiajaloos kogenud nii Läänelikku ja liberaalset kui ka Ida-Euroopa sovetlik-modernistliku riigiapraadi mõju.

Was ist die Estniche Kulturpolitik? Mis on see Eesti kultuuripoliitika? I

 

Kõigepealt täpsustame: Millest me räägime kui räägime Eesti kultuurist ja kultuuripoliitikast? Kuidas me käsitleme kultuuri kultuuripoliitika kontekstis? Kultuurist kui inimeseks olemise viisist ja igaühe poolt taasloodavast nähtusest, kultuurist kui kohtumisest uuega, kus igaüks on kunstnik ja intellektuaal.

Kultuurist laias ja demokraatlikus võtmes, antropoloogilises tähenduses kultuurist kui eluviisist.

Ja see ongi kohane käsitlus kultuurist kultuuridemokraatia ajastul, kus mõisted kõrg- ja madal kultuur on nii majanduspoliitiliste arengute kui ka ühiskonnateaduste kriitilise refleksiooni mõjul ametlikust retoorikast taandunud, nii nagu on 21. sajandi Euroopas ju ka möödanik seisusühiskond ning eliidi hegemoonia (Gramsci ideed). Muidugi, ei ole ükski kunsti- ja kultuuripraktikatest, mille tähistamiseks kasutatakse sõnu – kõrg-kultuur, popkultuur, massikultuur või hoopis subkultuur, rahvakultuur jne kuhugi kadunud, vaid eksisteerivad tänapäeval sõbralikult kõrvuti, täies elujõus, neile lisanduvad ka hoopis uued innovatiivsed nähtused. Veelgi enam, erinevad kultuurilised praktikad mõjutavad üksteist vastastikku inspiratsiooni saades ja ideid laenates ning ringlevad ladusalt kohti vahetades – liikudes mittetulundussfäärist turule või siis riigi hõlma-alt edukalt turule. Kogu see erinevate kultuurinähtuste kogum moodustabki selle pingelise kultuurivälja, mida iseloomustas Bourdieu ja mis oma mitmekesisuses tagab, et igaüks leiab üles selle, mida väärtuslikuks peab.

Aga riik tegeleb mainitud kultuurinähtuste kogumist üksnes kitsa osaga. Sest kultuur kultuuripoliitika mõttes, ehk siis see mille tarbeks üks riik eelarvevahendeid ja muid ressursse kulutab, ei saa olla antropoloogilisest kultuurikäsitlusest lähtuv, vaid on alati poliitiliselt määratletud ja vastab riigiti erinevatele ajalooliselt kujunenud väärtustele ja eesmärkidele, mis ühiskond kultuurile on esitanud.

Selline, riiklik kultuurimääratlus on alati normeeritud, sisaldab juba eelistusi, valikuid ja valituid, sisaldab neid „kaste“ ja kultuuriruumi raamistamist, selles on ka määratletud „hea seltskond” ja „lubatav aruteluviis”, kui Oudekki Loone sõnu kasutada. ^[3]

Kuidas ja mis printsiibil riiklikke valikud (exclusion, inclusion) kultuuris kehtestatakse? Kui ühe lausega ja kokkuvõtlikult öelda, siis: ühegi riigi kultuuripoliitika mitte ühelgi ajastul ei asu väljaspool selle ajastu ja riigi poliitilist diskursust. Ja mõeldes sellele, näeme ka selgelt, miks neo-liberaalne reformierakond, kes on Eesti ühiskonda 20 aastat õpetanud kõiges lähtuma eeskätt majandusarvestusest, maadleb Nõukogude heaolu ajal viimse instantsini riigistatud kultuuri-institutsioonide ümber. Riigieelarve kasutust juhivad poliitikud, kes oma maailmavaatest lähtuvalt üritavad seada – kuidas ühiselu ja majandust korraldada, sealhulgas siis suunata ja kujundada ka kultuuris neid riigipoolt tehtavaid valikuid.

Kuid ometi ei ole poliitikute valikud ainsad valikud, mis kultuuripoliitikat mõjutavad. Sest kui riiklikke struktuure saab muuta (riigistades või lahti-riigistades) suhteliselt kiirelt ^[4], siis kultuuris kandvaid väärtusi, mis on riikliku kultuuripoliitiliste valikute põhjaks ei saa muuta nii kiirelt, õieti ei saa nendega mitte arvestamist endale lubada ükski poliitik, isegi juhul, kui ta ka sisimas neid väärtusi ei toeta. Miks? Sest nii kunstiliikide hierarhias kui ka mistahes muul alusel tehtavad valikud (maitseküsimused, žanrieelistused, regionaalpoliitilised kultuuriküsimused jne) – on ajalooliselt kujunenud ja sellisena määravad meie hoiakuid märkamatult. See on aegade jooksul kujunenud väärtustesüsteem, hoiakute niidistik, mida Foucault nimetas seda sotsiaalseks regulatsiooniks.

Sotsiaalset regulatsiooni on vorminud varasemad poliitilised ja ideoloogilised diskursused, sellest lähtuvad lood ja laulud, mida lapsepõlvest alates kuuleme, tantsud ja sotsiaalsed oskused, mida õpime, selle eest kannavad hoolt kodu, pere, kogukond ja meie haridussüsteem läbi lasteaia ja koolipõlve. See väärtuste süsteem vormib ja kujundab, annab meile kuuluvuse, see teeb meist eestlased, selle abil konstrueerime me rahvusliku identiteedi, milles me loomulikult, ise oleme osalised, nii nagu konstrueerime endale muudki identiteedid – professionaalse, soolise, pere või ka kogukondliku kuuluvuse alusel jms. Sotsiaalne regulatsioon on Foucault^[5] järgi palju võimsam võimuinstrument kui pelgalt moodsa riigi valitsemisaparaat – me nägime hiljuti kuidas loomeliitude ja kultuuriavalikkuse survel taandus avalik ja poliitiline võim – ministri – isikus. Samas, sotsiaalset regulatsiooni toetab ja taastoodab justnimelt seesama riiklik institutsiooniline võrgustik ja seda esiteks ja eelkõige sellepärast, et kultuur on sotsiaalse regulatsiooni poolt jagatud praktikateks, millele on antud erinev tähendus ja staatus ja sel moel kujunevad kultuurielus valitsevad hierarhiad, mis konsolideerudes tekitavad ühiskonnas jõu, mida tajusime Sirbi skandaaliga seoses.^[6]

Lisaks sellele aga toodavad institutsioonid ka stabiilsust ja stabiilsuse rüpes saab sündida hea kunst, loovus õitseb, stabiilsusest aga on vaid üks samm stagnatsioonini, mispuhul establishment kaotab värsked mõtted kuid selleks, et oma positsioone säilitada hakkab ta kasutama ära oma paremat positsiooni ja kaaperdama omaalgatuslikke initsiatiivide ideid, nagu teame olevat meiegi kultuuripõllul küllalt sage praktika. Riigile sobib tegelikult asju ajada esindusorganisatsioonide kaudu, sest nii on mugav ja ühed kindlad ja pädevad inimesed kogu aeg võtta. Aga kuidas see mõjub kultuuri uuenemisele, on teada, et stabiilsust luues hästi, stagnatsiooni tootes halvasti. Ilmselt selletõttu ka Rein Lang küsis, mis on Loomeliitude tänane funktsioon – kas olla loomeinimeste ametiühing? Küsimus on täiesti õigustatud, sest neid funktsioone, mis nõukogude ajal oli (kontroll ja veel kord kontroll) – ju enam ei ole ja Loomeliitude ees seisab ülesanne oma funktsioonid täpsustada, üle vaadata ja kaasajastada.

Nii sellega oleme põgusalt määratlenud, mis on kultuur kultuuripoliitika mõttes ja kuidas toimub selle kultuuri kehtestamine – institutsioonide ja sotsiaalse regulatsiooni ühistoimes. Eesti (ja teiste Balti riikide) eripära teiste riikidega võrreldes on see, et asudes Ida- ja Lääne-Euroopa piirimail on meil olnud see õnn ja õnnetus – kogeda nii Läänelikku moderniseerumist liberaalse demokraatia süles kui ka läbi teha see Ida-Euroopa vägivaldne modernistlik projekt – Nõukogude sotsialism, koos kõigi selle eripäradega^[7] – seega oleme lähiajaloos kogenud nii Läänelikku ja liberaalset kui ka Ida-Euroopa sovetlik-modernistliku riigiapraadi mõju.

Was ist die Estniche Kulturpolitik? Mis on see Eesti kultuuripoliitika? II?

Mis selle Eesti kultuuripoliitikaga siis ikkagi on, kas on ta kurjast, nagu kahtlustab Paul Erik Rummo? Selleks, et mõista, miks on meie kultuuripoliitika niisuguseks kujunenud nagu me teda praegu tajume; mis määrab selle, kuidas ja mida me räägime kultuurist ja peame teadma Eesti kultuuripoliitika põhiväärtuste ajaloolist kujunemist. Avades kiht-kihilt kultuuripoliitikat suunanud ideoloogilise ja poliitilise retoorika, aitab meil teadvustada ja demüstifitseerida, seda, mis jääb esmapilgule varjatuks. Just siinset konteksti arvestades tuleb läbi harutada kultuuri ja kultuuripoliitika vahelised ajaloolised seosed, muidu jääme tunneldes ja hirmudes pendeldama, olles kergesti manipuleeritavad poliitilise retoorika poolt.

Meie, eestlaste arusaam kultuurist kultuuripoliitika mõttes on kujunenud Herderliku idee mõjul rahvuskultuurist. Kultuur moodustab kandva osa meie identiteediloomest ja on sellisena riikluse alustala, see immanentne seos on ka fikseeritud põhiseaduses. Alguse sai meie kultuuripoliitika nii nagu paljudel teistel Euroopa sajandeid allutatud koloniaalrahvastel eelriiklikust rahvuslikust emantsipatsioonist, mis käis käsikäes majandusliku edenemisega. Kultuur ja haridus lõid pinnase ja tegid omakorda võimalikuks poliitilise mobiliseerumise. Eestlaste rahvuseks kujunemise loos oli lisaks eliidi suunamisele otsustav roll omaalgatuslikel kultuurilistel praktikatel, sest just need kultuurilised ja seltskondlikud ettevõtmised võimaldasid vormuda kollektiivsel tahteavaldusel, ilma milleta riiklust ei sünni, nagu väidab Miroslav Hroch.

Eestlaste kultuurrahvuslus^[8] on vorminud riigile ja kultuurile vastastikkuses seoses mitmeid ülesandeid. Kultuuri üks olulisemaid ülesandeid on tsiviliseerimisprotsessil, õppimisel, huviharidusel ja identiteedi-loomel. Nii kool kui ka huvihariduse on tänapäeval suuresti riigi ja KOV institutsioonide vastutusel (kuigi huvihariduse toetamist, peab võimuerakond minister Ligiga eesotsas lennukilt rahakülvamiseks).

Teine riiklik ülesanne seoses kultuuriga, on hoolekandmine kaunite kunstide ja ajalooliselt kujunenud kultuuriinstitutsioonide võrgustiku eest (raamatukogud, muuseumid jne), mida riik ülal peab ja toetab, sest ühel korralikul küpsel (ennastkoloniseerinud) kultuurrahval peab olema oma kultuuriestablishment ja ärgu tulgu turufundamentalistid siin kägu ajama ja rääkima sellest, et Eesti- suurune rahvusriik saab lubada endale turuseaduste kehtestamist kultuurile ja et kõik mida turg ei vaja on üleliigne, sest see on lühinägelik sotsiaaldarwinism ja ei päde.

Kultuuril on riigi ees samuti ülesandeid – juba mainitud – tsiviliseeriv, identiteeti loov ja riiklust legitimeeriv ülesanne, mille paistel end meie poliitiline eliit soojendada armastab hoolimata parteilisest kuuluvusest ja maailmavaatest, on kunstil ja kultuurisaavutustel täita riiki esindav funktsioon teiste rahvaste seas. Aga neile traditsioonilistele ülesannetele on neoliberalistlik riik seadnud kultuurile hulgaliselt majanduslikke ülesandeid. Kultuurilt oodatakse lisaks esteetilistele ja vaimsetele naudingutele, mida meile kunstid pakuvad, panust majanduslikku innovatsiooni mitmes majandusharus (turism, tootearendus, laiemalt kogu loomemajandus) – neid ülesannete või ka kultuuri rakendamist teistel eesmärkidel nimetatakse kultuuri instrumentaliseerimiseks, mis neoliberaalse majandusmudeli võidukäigus aina hoogu võtab. Euroopas on kultuurile ootused ka lisaks muudele elanikkonna terviseriskide vähenemist, üldise loomingulisuse ja heaolu kasvu ja palju muud.

Üks kõige tähtsamaid ülesandeid, mis kultuuril riigi ees on ajalooliselt kujunenud, on kriitiline refleksioon avalikkuse osana – kultuur kui ühiskonna kriitilise peegelduse kandja ja väljendaja. Aga kui kunstidelt võib muuhulgas oodata ühiskonna kriitilist refleksiooni, (mida Eestis suurepäraselt jagab nt NO-teater), siis meedial kultuuri osana on see üks ajaloolisi ja põhilisi funktsioone olnudki enne meedia massiivset kommertsialiseerumist. Oma lähiajaloolisest kogemusest Eestis me teame, kui kerge on avalikkust välja lülitada. Ja hiljutine katse kaaperdada Sirpi, põhjendusega, et tarvis on muuta arutelu tooni, mis siiani poliitikuid dehumaniseerib, tuleb selgelt lugeda katseks suukorvistada kriitiline avalikkus.

 

Õnneks see katse nurjus, nagu loodetavasti nurjub ka katse võtta vastu seadus, mis keelaks õpetajatele streigi. Aga kui nüüd mõelda Paul–Eerik Rummo arvamusavaldusele, et kas kultuuripoliitika ei ole viimaks kurjast, võib tõdeda: kultuuripoliitikaga saab palju kurja teha aga ka kultuuripoliitika puudumine on kultuuripoliitika, millega samuti võib väga palju kurja teha. Kui nt mõelda sellele, et Eesti rahvuslikule andekuse ressursile (sellest ressursist räägivad nt naabrid, Soomlased palju) seab piirid niigi väike rahvaarv ja kui neid väheseidki lapsi ei väärtusta riik nõnda, et oleks kõigile tagatud osavõtt huviringidest ja kultuurist, siis kust, küll peaksid meil tulema need julgete visioonidega noorte hulgad, kes leiavad loomingulisi lahendusi, mis siinset elu edasi viib. Vaesuses kasvanud inimesel on raskem mõista kulutusi kultuurile, kui ta on sellest ise ilma olnud. Kas nõnda ei hävita me ise kõike seda, mida eelnevad põlved on suure pingutusega kokku kandnud ja ehitanud? 

kultuuripoliitikast – seekord teoreetiliselt

• Sissejuhatav taust, kultuuripoliitika töörühma tegevusest
• Mille üle arutleme – kultuuripoliitika haardeulatuse üle Eestis
• Haardeulatus väljendub poliitikas ja ametlikus retoorikas (näiteid ametlikust retoorikast)
• Kultuuripoliitika avalik arutelu, kontseptualiseerimine, ametliku retoorika tase tugineb avalikule teadmisele, mida luuakse akadeemilisel väljal ning on Eesti kultuuripoliitika uurimuse vähesusest tulenevalt nõrgavõitu (kuid mitte ainult seetõttu, ka avalik debatt,        uurijate kaasatus, ametkondade tõlgendamisvõime jne)
• Kultuuripoliitika uurimusest – mida hõlmab ja kuidas on mujal arenenud
• Kuidas on Eestis kultuuripoliitika uurimusega
• Teadmistepõhise kultuuripoliitikani

Sirbi lugejad on ilmselt kursis, et veebruaris 22.02.2011 kinos Sõprus loodud Eesti Kultuuri Koja juures tegutsevad mitmed töörühmad, teiste seas ka kultuuripoliitika uuringute töörühm, mille eesmärgiks on eesmärgiks on kaardistada Eesti ülikoolides ja uurimiskeskustes tehtavat kultuuripoliitika uurimust, arendada avalikku arutelu kultuuripoliitika üle, peegeldada uurimistulemusi laiemale avalikkusele ning panustada ka ise aktiivselt kultuuripoliitika uurimistöösse.

Praktiliste tegevustena on hetkel käsil Eesti kultuuripoliitika uurimuse ja info koondamine andmebaasiks, Eesti kultuuripoliitikat suunavate strateegiliste dokumentide analüüs ning täiendava uurimisvajaduse kaardistamine.

Kavas on algatada ja osaleda rahvusvahelistes uurimisprojektides, tuua rahvusvahelisi kriitilisi kultuuripoliitika uurijaid Eestisse. Siht on mitte jääda ainult Eesti keskseks, kuna kultuuripoliitika pole seda juba ammu (UNESCO; EN; EU jne.). Rahvusriigi funktsioonid kultuuripoliitikas on liikunud nii regionaalsele ja kov-tasandile kui ka rahvusvahelisele (ja ka rahvusülesele) tasandile ning seetõttu ei saa ka kultuuripoliitika uurimisel keskenduda ainult keskvalitsuste tasandi poliitikatele.

Egge: Kultuuripoliitika uuringute töörühm on olnud tegus, on toimunud arutelud, tööd on tehtud andmebaasi koostamisel ning kujunemas on esmane ülevaade kohalikust kultuuripoliitika uurimusest. Omavahelistes kõnelustes on selgunud esialgsed teemad, millele tuleb keskenduda. Kuna käsitletud teemad tundusid olulised ja laiemat tähelepanu väärivat, siis alustame Sirbi ettepanekul küsimusest, milline on kultuuripoliitika haardeulatus Eestis ja milline see võiks olla.

• Kultuuripoliitika haardeulatusest

Kultuuripoliitika haardeulatus on riigiti erinev ning sõltub konkreetse maa ja sealse kultuuri ajaloolistest sättumustest, olles alati poliitiliselt määratletud. Tegemist on poliitikavaldkonnaga, mille juured ning mõju ulatuvad palju kaugemale kui üks konkreetne ministeerium ning sama kehtib ka ka poliitilise vastutuse kohta.

Egge: Kui räägime Eesti kultuuripoliitikast, siis näeme Kultuuriministeeriumi kodulehte silmitsedes ja valdkonna arengukava ja starteegilisi dokumente lugedes – missugune on meie riigis ametik kontseptsioon riiklikult toestatud kultuurist, riigi ootused, huvi ja vastutusala selles vallas. Näeme kultuuripoliitika ametlikult fikseeritud haardeulatust.

Aga kas meil on käsitlus kultuurist ja kultuuripoliitika lisaks põhiseaduse põhjapanevale eetosele piisavalt läbiarutatud ja kontseptualiseeritud? Kui kitsalt või laialt käsitleme riigina kultuuri ja kuidas me mõõdame selle mõjusid ühiskonnas? Kas ühiskond näeb kultuuris ”majanduse tootval turjal” kantavaid kauneid kunste ja kultuuripoliitikas rahvuslikku identiteedipoliitikat? Või kuidas hindame kultuuri mõju?

Kas pelgalt mõõtes kultuuri tarbimist: lugedes teatri-, kino-, ja kontserdikülastuste hulka või raamatukogude teavikute laenutuste arvu või oskame mõõta ka kultuuris osalemise kaudu loodavat üldist heaolu ja arenguvõimet, tervist, kuriteoennetust, integratsiooni, loomingulisust ja haridust? Või ka kogukonna tunnet?

Kas Eesti kultuuripoliitika haardeulatus piirdub nende valitud kultuuriliste praktikatega, mis on loetletud kultuuriministeeriumi kodulehel? Kas me oleme selle üle avalikkuses piisavalt arutlenud? Kas meie käsitlus riiklikust kultuuripoliitikast^[9] ja selle all mõeldavast kultuurist on piisavalt selgeks arutletud, ütleksin isegi demüstifitseeritud?

Mart: Mulle tundub, et kultuuri mõiste ja ka kultuuripoliitika mõiste on sisust võõrandunud ja nende alla tahetakse paigutada kord liiga paljut, kord liiga vähest. Tulemuseks on midagi ebamäärast segiläbi karmide majandusnäitajate, õõnsa paatose, romantilise õhkamise, olude kirumise või sarkastilise kriitikaga. Justkui kaks vastandpoolust: vaba kulgemine contra kontrollmõõdikud. Ja sünteesi pole. Häda on selles, et kultuuriprotsessile olemuslikku vaba kulgemist on raske sobitada riigivalitsemise struktureeritud olemusega. Kultuuri valdkond on tülikas, seda on ebamugav mahutada rangetesse raamidesse, see valgub üle äärte, jääb üle. Ja tõepoolest: ei teki erilisi raskusi hariduspoliitika või sotsiaalpoliitika või kaitsepoliitika või isegi keskkonnapoliitika olemuse ja sihtide tajumisel – kes mille eest vastutab, kes on osalejad, saajad ja andjad.

Ülle: Kuna kõik algab haridusest, alustaksin kultuuri- ja hariduspoliitika ühisest huvideväljast. Uuringud näitavad, et inimesed, kes on lapsena osalenud huvihariduses, osalevad kultuuriüritustel ka edaspidises elus. Mil määral võiks huvihariduse kättesaadavust puudutavaid küsimusi kultuuripoliitika ühe uurimis-suunana käsitleda, on iseküsimus, kuna huvihariduse edendamine on Eestis Haridus- ja teadusministeeriumi vastutusalas. Kultuuripoliitika ja välispoliitika ühise huvidevälja kujunemiseks on häid võimalusi kultuuridiplomaatias, mis paljuski valmistab ette kultuurieksporti.

Tänases Eestis võib tuua ka mitmeid näiteid kultuuri sektoriülesest mõjust praktilisel tasandil. Näiteks kontserdisari „Eesti Metsa Lugu“ RMK ja Eesti Kontserdi koostöös (27 tasuta kontserti maakondades üle Eesti) ja töötute rakendamine teatrietendustes (F.MCGuinness’i „Vabrikutüdrukud“ Kukruse Polaarmõisa kõrvalhoones) jne

Eelpool mainis Egge kultuuri osalemise kaudud loodavat üldist heaolu ja tervist. Siinkohal võiks tuua näite Soomest, kus loodud ministeeriumitevaheline tervise edendamise programm „Tervist kultuuri kaudu“. Sotsiaaltöö kultuuriosaluse kaudu on lähenemisviis, mis eeldab kannatlikkust ja stabiilsust, kuid mille tulemused on täiesti arvestatavad. 2 näidet muusikaõpetuse rakendamisest sotsiaaltöös: Resonaari Soomes^[10] ja El Sistema Venetsueelas.^[11]

Kultuuripoliitika osatähtsus regionaalpoliitikas avaldub kohaliku elukeskkonna tasakaalustatud arengule kaasa aitamises (ühelt poolt ajaloolise kultuuripärandi hoidmine, teiselt poolt turismi arendamine viisil, mis kohalikku kultuuri ja elanikke liigselt ei kahjustaks).

Kultuuripoliitika roll kaitsepoliitikas avaldub sõjaväeorkestri tegevuse vajalikkuses, aga ka muudes fenomenides, millel ma praegu pikemalt ei peatuks.

Egge: Kultuur on teadvustatud psühholoogilise kaitse osana kaitsepoliitikas. Eelmise aasta 30. detsembril võttis Eesti Vabariigi valitsus vastu riigikaitse strateegia, mis laiendab senist käsitlust riigikaitsest kui kitsalt sõjalisest kaitsest kuuele valdkonnale, millest üks on psühholoogiline kaitse. Jaak Aaviksoo sõnul moodustab psühholoogiline kaitse iga eneseteadliku identiteedi olulise osa ja seetõttu on ta vajalik ka Eesti riigi, rahva, kultuuri, ja keele kaitseks.^[12] Kindlasti tasub tähelepanelikult jälgida, mis mehhanismide abil seda strateegiat realiseerima asutakse.

Indrek: Siinkohal ma siiski tuletan meelde, et Aaviksoo ettepanek näis olevat kantud pigem autoritaarsetele riikidele omasest ideoloogiast, kus kultuur on riigi juhtimisel allutatud konservatiivse identiteediprojekti läbiviimisele. Laiemas ja pikemas plaanis näen mina küll, et kultuuripoliitika süsteemse uurimise ja kontseptualiseerimise eesmärk võiks olla osundada antud kontekstis ka mitmesugustele alternatiividele – ennekõike, et sisemiselt mitmekesise ja dialoogilise kultuuriruumi kujundamine on „kultuurilise iseseisvuse“ garanteerimiseks ilmselt parim võimalik tee.

Birgit: Lisaksin kindlasti majanduspoliitika, sest tegelikult on igal majandusväljal toimijal oma kultuuriline taust (väärtused, põhimõtted jne.) ning sellest mõjutatud tema otsused ja teod (mida tarbida, mida toota jne.). Vastupidiselt n-ö ratsionaalse toimija idealiseerimisele (keda reaalsuses ei saa kunagi olema, nii, nagu pole kunagi võimalik omada täielikku informatsiooni), on oluline näha ka majandusväljal toimijaid subjektidena, kes on mõjutatud paljude erinevate tegurite poolt. Tooksin näiteks autoriõiguse teemad, mis uute tehnoloogiate saabumisega järjest enam seotud tarbijate teadmistega, milliseid otsuseid nad teevad, mis neid mõjutab ja miks jne.

Lisaks jõuame kultuurini tagasi ühiskondade kollektiivsuse/individuaalsuse väärtuste teljel, millest tulenevalt on mõjutatud ka ühiskondade majandusmudelid. Neoliberalismi varjus on poliitikas järjest enam levinud trend näha kultuuri ressurssina, mis panustab erinevatesse valdkondadesse. 2009. aastal Euroopa Komisjoni jaoks Brüsselis tegutseva juhtiva loomemajanduse mõttekoja „KEA: European Affairs“ poolt läbiviidud uurimus “The impact of culture on creativity”^[13] otsis teoreetilisi seoseid märksõnade kultuur, loomingulisus ja innovatsioon vahel ja uuris empiiriliselt, kuidas kultuuril baseeruv loomingulisus panustab innovatsiooni ärivaldkondades, sotsiaalvaldkonnas ja hariduses. Kui rääkida kultuuripoliitika haardeulatusest, siis on tegemist märkimisväärse uuringuga. Oluline on uuringu soovitus näha kultuuri ja kultuuripoliitikat laiemalt ja siduda ka teiste valdkondade poliitikatega (majandus, sotsiaal, haridus). Teisest küljest on tegu näitega, kuidas olemasolevatele poliitikatele otsitakse sobivaid „tõendusi“ ning uue ”kultuur on kõik” ning ”kultuur on ressurss” lähenemise kohaselt antakse kultuurile liiga suured vastutusvaldkonnad nii, et kultuurilised eesmärgid võivad tagaplaanile jääda. Diskussioonid ja analüüsid majanduspoliitika rolli üle kultuuripoliitikas ja vastupidi on olulised ka Eesti kontekstis- vältida tuleks mugavustsooni, kus tundub justkui kõik oleks juba selgeks räägitud ja paigas.

 

Kultuuripoliitika kontseptualiseerimine, ametlik retoorika

Egge: See on väga oluline remark Birgitilt, sest meil on kultuuri ja kultuuripoliitika kontseptualiseerimisega lood kehvad, küll mitte ses mõttes, et meil oleks juba juurdunud arusaam „kultuur on kõik“ – vastupidi – sinna suunas teeme alles esimesi pingutusi, kuid meil on ühiskondlik mõte (ilmselt samuti neoliberaalse ideoloogia hegemoonilise mõju tulemusena) faasis, kus kultuurist ja kultuuripoliitikast riigi ametlikus retoorikas pea üleüldse ei kõnelda – nii on näiteks olulistes tulevikku suunatud strateegilistes dokumentides. Näitena võib tuua: Riigikantselei Strateegiabüroo (2011) esitletud poliitikate arendamise peamiste väljakutsete raporti, mille eesmärgiks on „välja pakkuda olulisi poliitikate arendamise fookusi ja valik konkreetseid uusi algatusi, mis peaksid järgmise nelja kuni kümne aasta perspektiivis olema valitsuse tähelepanu all ning mis tagavad eeldused majanduse-, sotsiaal- ja keskkonnavaldkondade tasakaalustatud arenguks“.

Juba selle dokumendi eesmärkides on tähelepanuta jäänud arengud kultuurivaldkonnas. Mis tekitab küsimusi, kas siis tõesti 4-10 aasta perspektiivis kultuurivaldkonnas peale loomemajanduse arendamise ühtki olulist väljakutset polegi?

Samuti Euroopa Liidu suunaline – Konkurentsivõime kava Eesti 2020^[14] ja selle elluviimise tegevuskava, on dokumendid, kus samuti kultuuri ei mainita, vaid Loomemajandus on kõneks.^[15]

Nende strateegiliste dokumentide põhjal võib väita, et selgelt saab täheldada poliitika tasandi diskussioonides „nihet“ terminite üheülbastuva kasutamise ja tähenduste hägustumise suunas, mis räägib nõrgast kontseptualiseerimisest, mis omakorda viitab ametkondade vähesele koostööle uurimisasutustega. Nii, et viimane aeg on asuda avalikkuses jõuliselt kõnelema kultuurist, kultuuripoliitikast ja mitte ainult loomemajanduse võtmes. Terminid ja tähendusväljad tuleb avalikus diskussioonis selgeks arutleda, koostöös uurijatega kontseptualiseerida ning tagada, et selged mõisted jõuavad ametlikku kõnepruuki, dokumentidesse ja lõpuks finantsplaanidesse. Aga Loomemajanduse ja laiema kultuuripoliitika vaheliste seoste juurde tuleme edaspidi põhjalikumalt tagasi.

 Ülle: Egge poolt kirjeldatud nähtuse kohta on kultuuripoliitika teoorias käibel on termin kultuuri instrumentaliseerimine ehk kasutamine muude eesmärkide saavutamiseks.

Birgit: Jah, nõustun Eggega, et Eestis (nagu ka paljudes teistes riikides) on oht, et loomemajandus võrdsustatakse kultuuri või kultuuripoliitikaga. Samas on loomemajanduse definitsioon juba praegu palju kritiseeritud kultuuripoliitika uurijatelt erinevates riikides. Eestis peaks juba praegu loomemajanduse põhjalikuma kontseptualiseerimisega tegelema hakkama, et mitte kasutada ilma igasuguse kriitikata Eesti keelde tõlgitud definitsioone, milles on sisu raske leida.

Külliki: Probleemi ei peaks tõstatama selliselt, et miks on üksnes räägitud loomemajanduse arendamisest ja mitte kultuuripoliitikast. Sellega me anname signaali, et loomemajanduse arendamine kultuuripoliitikat justkui ei puudutaks. Pigem võiks antud dokumenti näha ka kui võimalust kultuuripoliitika jaoks, sest loomemajanduse arendamine põhimõtteliselt paljuski tugineb tugevatel kultuurivaldkondadel (nt ei saa ju rääkida loomemajanduse arendamise raames ekspordimeetmetest kui pole seda sisu (content’i), mida eksportida ja see sisu on paljuski just kultuur);

Probleemi kõrval võiks näha ka võimaluse poolt: kuidas tugevat loomemajanduse postisioneeringut antud dokumendis „ära kasutada“ ja osutada sellele, et loomemajanduse arendmine eeldab ka kultuuripoliitika tugevdamist.

Indrek: Siinkohal ma siiski küsiks, et kumba me tahame – kas osundada kultuuri ja majanduse ühisosadele ja uurida nende vähem või rohkem orgaanilist koostoimet nn postindustriaaalses infoühiskonnas või siis antud temaatikast üleolevalt mööda vaadata? Iga tõsine kultuuripoliitika peab tegelema ainelise poolega kultuuridünaamika ehk tähendusloome taga. Küsimustega, kuidas kasutada kaasaegses ühiskonnas ainelisi väärtusi kultuuriväärtuste tootmiseks ja vastupidi. Ja nii on iga kultuuripoliitika sisuliselt ka loomemajanduspoliitika. Teisisõnu on oht, et kui neile siltidele – „loomemajandus“, „kultuuritööstus“, „loovtööstus“, „kriitiline kultuuripoliitika uurimus“ – valivalt ideoloogilisi alltoone pookida, siis võime kogemata pesuveega ka lapse allavoolu lasta. Ses kontekstis sobib mulle endale hästi nö võrguühiskonna spetsiifikat arvestavate kultuuripoliitika kontseptualiseeringute esiletõus. Pean eriti silmas „kultuuriteadust“, mida arendatakse praegu ennekõike Austraalias Brisbane’is asuvates ülikoolides ning mis seob huvitavalt nii evolutsionistlikku majandusteadust ja ka sellest lähtuvat poliitökonoomiat ning teiseltpoolt anglo-ameerika kultuuriuuringuid, kuid ei põlga ära ka näiteks kultuurisemiootikat. Selle kohta tuleks lugeda ennekõike Jason Pottsi ja Carsten Herrmann-Pillathi vastseid raamatuid kui ka John Hartley, Stuart Cunninghami jt värskemaid artikleid. Mida selle põhjal ehk lühidalt kokkuvõetuna järeldada võiks, on see, mida tegelikult ju kõik niigi teavad: et võrgustikulise infrastruktuuri areng on kaasa toomas hoopis uusi küsimusi kultuurile juurdepääsust, kultuuriturgude talitlusest, kultuuriloomes osalemisest, autorsusest, loojate autonoomsusest, viisidest tagada nede toimetulek. Nende küsimuste lahendamiseks, üheltpoolt, ei piisa enam möödunud sajandil domineerinud teoreetilisest arsenalist ning vaja on hoopis uusi võrguühiskonna-spetsiifilisi lähenemisi. Teiseltpoolt viitab võrgu kui olulise infrastruktuuri tähtsustumine (sedavõrd, et defineerib kogu ajastut) ka seda, et meil mitte ainult ei tuleks uurida loomemajandust kui teatud koevolutsioonilist süsteemi vaid ka tehnoloogia- ja telekommunikatsiooniettevõtete osa selles orgaanilises tervikus. Ikka selleks, et kogu antud tervikut lõppeks paremini reguleerida. Teisisõnu: kultuuripoliitika ühisosa tehnoloogia- ja telekommunikatsiooni-poliitikatega on uus suur väljakutse nii regulaatoreile kui ka kultuuripoliitika uurijaile. Vähem kui kümme aastat tagasi oldi Ühendkuningriigis eesrindlikud ja ühendati meediapoliitika ja telekommunikatsiooni-poliitika ühtse institutsiooni – Ofcom’i – järelvalve alla. Olen ikka rõhutanud, et see oli eesrindlik ja asjakohane samm, mida võiksime ehk Eestiski järgi teha. Täna võiksime ehk mõelda, et kas ei peaks Eesti veel ühe sammu edasi tegema – ühendama kogu kultuuripoliitika ja telekommunikatsiooni-poliitika uurimise ja teostamise ühe katuse alla?

Egge: Igati nõus Indrekuga, ent selleks, et uute diskursusteni jõuda on tarvis mõtestada kultuuripoliitika varasem kogemus, siduda varasemad kihistused uute lähenemistega orgaaniliseks tervikuks seda ka kaasaja uute tehnoloogiate ja võrgustumise osas, siin on abiks kultuuripoliitika alane uurimus ja avalik diskussioon.

 

Kultuuripoliitika avalik arutelu Eestis

Egge: Eelmine aasta tõi kultuuripoliitika üle mitme aja jõudsalt avalikkuse tähelepanu keskmesse ja kuigi see huvi ja tähelepanu on mõnevõrra raugenud, ei ole kultuuripoliitika siiski mitte pildilt kadunud – üldsus jälgib huviga nt. minister Langi tegemisi, kevadel lõi laineid kultuurikulude protsent SKPst jne ja sellega seonduvad peaministri väljaütlemised jne. Jälgides meedias diskussioone kultuuripoliitika üle võib märgata, et kõnelda sel teemal on keeruline.

Jorma: Olles viimaste aastate jooksul olnud mitmete kultuuripoliitika arutelude juures, siis ütleksin, et nad on kõik olnud head, kuid nad kipuvad olema laialivalguvad ja nende kasutegur on väike.

Loodan, et suvel alustatav töö eesmärgiga koostada kultuuripoliitika arengusuunad koos oma raamistikuga aruteludeks ja ettepanekute esitamiseks aitab seda olukorda tasakaalustada ning meil tekib võimalus luua terviklikum vaade täna kultuuripoliitikas toimuvast. On selge, et huvitav on rääkida maailmavaatelisel põhjal erinevatest visioonidest ning sellest, milline peaks olema vastavalt neile ettekujutustele riigipoolse rahastamise maht, kuid me peame endale samas aru andma, et kultuuri tuleb näha laiemas kontekstis, kui ainult riigipoolsed toetused valdkonda.

Ma vaidleksin varem mainitud hinnangutega riigi strateegiadokumentidele, kus jäi kõlama mõte, et kui majandus-, sotsiaal- või keskkonnapoliitikat käsitlevates dokumentides pole eraldi kultuurile suunatud peatükki, on see kohe märk sellest, kuidas kultuur pole riigi tasandil oluline.

Üks ministeeriumi suundi on olnud, et kultuur saaks kajastatud ka teistes poliitikates ja kui tuua see strateegiabüroo poliitika väljakutsete raporti näide, siis on sealne loomemajanduse eesmärk tõestus just sellest, kuidas nähakse kultuuri osa majanduspoliitikas – minu arvates on see viimase aja arenguid arvestades igati hea edasiminek. See ei tähenda, et ülejäänud osaga kultuuripoliitikast ei tegeleta, tervikpilt ei piirdu kaugeltki ainult loomemajandusega. Kultuuripoliitika arengusuundade koostamine aitab loodetavasti ka siin arusaamu tasakaalustada.

Külliki: Kui öelda, et jutt valgub laiali, siis selle põhjuseks võib samahästi olla see, et aruteluks on püstitatud valed või ebaselged küsimused ja /või inimesed, kes selle üle arutlevad oleks pidanud olema teised.

Egge: Üks põhjus, miks kontseptualiseerimine ametlikus retoorikas on nõrk, on kindlasti see, et ajalooliselt on meil kõigest 20 aastat olnud aega ja võimalust kultuuripoliitikast avalikult rääkida ja seda uurida. On selge, et kuni kultuuripoliitikat kui valdkonda pole akadeemiliselt põhjalikult uuritud ja kirjeldatud, pole kusagilt süsteemsest raami ja selgust võtta ka kultuuripoliitika avalikus diskussioonis.

Birgit: Seda, et Eestis on kultuuripoliitika kontseptualiseerimisega vähe tegedud, näitavad ka peaaegu, et olematud akadeemilised tööd meie töörühma poolt koostatavas andmebaasis. Lisaks on Eestis akadeemilisel maastikul kultuuripoliitika uurimine killustunud ja mõned olulised valdkonnad seetõttu ka katmata jäänud. Vähe on ka n-ö kriitilist kultuuripoliitika uurimust, mis astuks sammu edasi sellest, mida keskvalitsuse tasandil tehakse ja näeks laiemat pilti, kaasates nii kohalikud omavalitsused ja regionaaltasandi kui ka rahvusvahelised ja -ülesed organisatsioonid.

Avalikus diskursuses räägitakse Eestis kultuuripoliitikast enamasti kui kaunite kunstide poliitikast ning seda enamasti kultuuriinimeste survel, samas kui mujal maailmas on kultuuripoliitika uurijate ja ka rakendajate diskussioonid laienenud küsimustele nagu kultuuripoliitika kui identiteedi- ja identiteedistamispoliitika (rahvuskultuuri taastootmine ja tugevdamine ning vähemusrahvused), kultuuris osalemine (kultuuridemokraatia, erinevate ühiskonnagruppide kaasamine ning nende kultuuris osalemise soovidega arvestamine, kes osalevad ja kes ei osale, miks ei osale, mida osalus annab), kultuuripoliitika ja uued tehnoloogiad (eelkõige autoriõigusega seotud teemad, aga ka haridus, teadmised), kultuuriökonoomika jne. Seega, kultuuripoliitika lai haardeulatus vajab ka laiapõhjalisemaid arutelusid.

Jorma: Muide, siinkohal on võib-olla huvitav tähelepanek ka see, et Kultuuri Koja eestkõnelejatest nt juhatuse tasemel on samuti kaks kolmandikku kaunite kunstide taustaga. Ma ei usu loomulikult, et siin on koht statistilisteks üldistusteks, kuid kui on jutuks tervikliku vaate saavutamine, siis mingisugune aktsent siin on. Ju on Koja tuleviku osas samuti oluline, et suudetaks olla avatud kõikides suundades ning teha ühiste eesmärkide nimel koostööd nii kultuuriväärtuste, kultuurilise mitmekesisuse või akadeemia ning hariduselu teemadel.

Ülle: Hollandi muusik ja kultuuripoliitika uurija Joost Smiers on oma 2003. aastal ilmunud raamatus „Arts Under Pressure“ kirjeldanud kultuuripoliitika välja järgmiselt: „Kunstide väljal põrkuvad emotsionaalsed ebakõlad, sotsiaalsed konfliktid ja staatuse küsimused kontsentreeritumal kujul kui igapäevaelu kommunikatsoonis. Lisage siia majanduslikud huvid, mis alati kunstide väljale on imbunud ning te leiate end kõrgelt laetud väljalt“. ^[16]

Egge: No küllap, seda kultuurivälja „laetust“ on igaüks tundnud, kes sel väljal tegutsenud on, või kaasa mõelda/öelda soovinud. Aga siin tulebki mängu akadeemiline uurimus, mis ei ole kantud välja võitlustest ja emotsioonidest vaid lähtub siiski argumenteeritud arutelust.

• Mida hõlmab kultuuripoliitika uurimine?

Birgit: Kultuuripoliitikad on olemuselt inklusiivsed/eksklusiivsed (inclusion/exclusion) ning algavad alati sõnastamisest ning sellest tulenevalt kaasamisest ja väljaarvamisest. Seetõttu on kultuuripoliitika uurimisel üheks olulisemaks küsimuseks, keda või mida hõlmatakse ning mis jäetakse kõrvale. Heaks näiteks on rahvusriikide puhul rahvuskultuuri mõiste ning küsimused, mida sinna hulka arvatakse ning kes seda määrab.

Sügavamaks minnes jõuame arutluseni – mida peetakse kultuuriks? Siinkohal võib eristada Raymond Williamsi poolt kirjeldatud kontsepti- kultuur kui eluviis (antropoloogiline lähenemine) ning laiemalt levinud ja kasutatav kultuur kui kaunid kunstid. Mõlemad kontseptid on erinevates riikides omandanud erinevaid tähendusi sõltuvalt vajadustest, ajaloolisest taustast, tulevikunägemustest jne.

Kultuuripoliitika uurimist on mõtestanud Pirkkoliisa Ahponen, kes on üks Soome kriitilise kultuuripoliitika uurijate koolkonna esindaja. Ahponen näeb kultuuripoliitika uurimise fookust eelkõige iga indiviidi õigusel vabalt ja spontaalselt luua, tarbida ja väljendada ennast kultuuri kaudu. Teine rõhuasetus on kultuuripoliitika uurimises institutsionaalsel korraldusel, mis viitab seostele kultuuriosaluse võimaluste mitmekesisuse, kättesaadavuse ja ühiskonna üldise arengutaseme vahel.

Eelnevast ilmneb, et kultuuripoliitika uurimine ei piirdu kindlasti ainult rahvusriigi erinevatel valitsustasanditel tehtavate otsuste analüüsimisega. Pigem on tegemist interdistsiplinaarse ühiskonnauurimisega, mille alusteooriad pärinevad nii traditsioonilisest kriitilise teooria koolkonnast (Horkheimer, Adorno) kui ka nii-öelda teise laine kriitiliste teooria esindajatelt (Habermas) ning kultuuriuurigutest (Williams, Hall). Kriitilise kultuuripoliitika uurimise eesmärgiks on esitada (ebamugavaid) küsimusi ning analüüsida rahvusriikide, rahvusvaheliste ja -üleste organisatsioonide (UNESCO, WTO, EU) väljakujunenud praktikaid ja poliitikaid. Samuti teiste kultuurivälja (ning sellest väljaspool tegutsevate) toimijate, institutsioonide omavahelisi ühenduslülisid, mõjusid. Kaasaegse kriitilise kultuuripoliitika uurijate koolkond Suurbritanniast, Soomest, USA-st ja mujalt maailmast on fokusseerinud oma tähelepanu muuhulgas ka erinevatesse diskursustesse tekkinud ”tühjadele” terminitele, mille kontseptualiseerimisega on proovitud tegeleda.

Kindlasti on uurijate fookuses, kuidas kultuurist räägitakse poliitika kontekstis. Suurbritannia kultuuriuuringute ja kriitilise kultuuripoliitika uuringute põlvkonna esindaja Tony Bennett on rõhutanud, et kultuuripoliitikad ei saa baseeruda enam ainult rahvuslikel kultuuridel ja kultuurilisel homogeensusel. Eelkõige on siin abiks vabanemine eeldusest justkui oleksid kultuurilised identiteedid fikseeritud, muutumatud ja segunematud.

Eelnevast avanevad küsimused kultuuri demokratiseerimise ja kultuuridemokraatia teljel. Kultuuri demokratiseerumise kontsept on arenenud kõrvuti heaoluriikide ülesehitamisega enamjaolt 1960-ndatel erinevates Euroopa riikides ning lähtus nii-öelda ülalt-alla põhimõttest, et „kultuur“ tuleb tuua indiviidideni ja eelkõige suurendada nende „füüsilist“ ligipääsu kultuurile. See tähendab erinevate kultuuriasutuste võrgu rajamist, teatripiletite hindade langetamist jne. Samas erinevad uuringud näitasid, et odavamad piletihinnad ei tähenda tingimata kõikide indiviidide kaasamist ning kohe tekkis ka küsimus, kes ütleb, mis on see kultuur, mida indiviidideni tuleks tuua.

Kultuuridemokraatia kontsept arenes vastukaaluks kultuuri demokratiseerumise põhimõttele. Soome kriitilise kultuuripoliitika uurijate koolkonna üks juhtivaid professoreid Anita Kangas on kirjeldanud kultuuridemokraatiat kui kontsepti, mille alusideeks on, et poliitikad peaksid olema formuleeritud kooskõlas indiviidide, kogukondade kultuuriliste vajadustega (kunst ja kultuur indiviidide ja kogukondade enda poolt sõnastatud).

• Kuidas mujal Euroopas on tegeldud kultuuripoliitika uurimusega?

Egge: Helsingi Ülikooli professor Ilkka Heiskänen on põhjendanud kultuuripoliitika teemaderingi esiletõusu 1980. aastate lõpu radikaalsete muutustega Euroopas. Ilmnesid jõuliselt niisugused kultuuripoliitika võtmeteemad nagu rahvusriik, natsionalism, rahvuslik identiteet – teemad, mis bipolaarses (külma sõja) maailmas 1945–1989 praktiliselt unustatud olid. Kui idablokis on tegeldud enamasti natsionalismi ja rahvusriigi temaatikaga, siis Lääne-Euroopa kultuuripoliitika diskussioon kajastas postkolonialistlikke – etnilisi ja rassilisi – pingeid, mis tulenesid massilisest tööjõu ja põgenike sissevoolust. Samas pani uute infotehnoloogiate kiire areng ja sellega kaasnev angloameerika päritolu universaalse audiovisuaalse kultuuri massiivne vohamine ka lääneriigid küsima rahvuskultuuri tuleviku üle.^[17]

Kultuuripoliitika võrdleva analüüsiga on Euroopas tegeldud 25-30 aastat, esmalt UNESCO egiidi all.

Euroopa riikide valitsused tundsid huvi naabrite juures rakendatud heade praktikatega ja otsisid lahendusi kodustele poliitikatele koos kultuuripoliitika uuirjatega (nt. esimesed võrdleva kultuuripoliitika konverentsid Euroopas toimusid Veneetsias (1970) ja Helsingis (1972).

Nõnda levis avalik debatt üle Euroopa ja arenesid ka uurimustulemustest lähtuvad poliitilised praktikad (nt. A. Wiesand: Saksa Bundestag 1972. aastal tellitud uuringu erinevate gruppide loomeinimeste sotsiaalsest staatusest. Uuring avaldati 1975. aastal ja esitleti Parlamendile, tulemuseks seadus, millega reguleeriti loomeinimeste sotsiaalabi, toetused- ja sotsiaalsed garantiid, tuntud kui Künstler-Sozialversicherungsgesetz).

Nüüdseks on kultuuripoliitika võrdlev uurimus Euroopas saanud palju informatsiooni sisaldava instrumendi Cultural Policies Compendium, mis võimaldab vaadelda ja kõrvutada teiste maade kogemust mistahes aspektist (Eesti kultuuripoliitikast koostavad ülevaateid Turu Ülikooli professor Mikko Lagerspetz ja Amsterdamis õppiv TLÜ doktorant Margaret Tali). Kompendiumis on koondatud teave riikide kult. poliitika ajaloolistest taustadest, seadusandlusest, instrumentidest, regulaarselt kogutakse statistilisi andmeid: kultuuritarbimise, kultuuri kulude kohta nii valdkondade lõikes, kui ka kultuurikulude osakaal SKPs, riigieelarves jne ^[18].

Instrument on hea, kuid nii nagu klaveri olemasolu ei taga muusikat, ei piisa ka pelgalt uurimustööde ega ka Compendiumi olemasolust.

Et jõuda sobivate lahendusteni reaalsuses tuleb lisaks uurijate panusele andmete kogumisel ja analüüsimisel neid tõlgendada, interpreteerida ning suhestada kohaliku kontekstiga ka kultuuripoliitika suunajatel ehk siis riigiametnikel ja poliitikutel. Mis tähendab, et vastatikkune kommunikatsioon uurijate ja poliitikakujundajate vahel on väga-väga tähtis. Ja siin ma tuleksin tagasi Indreku väljendatud mõtte juurde, et Eestis võiks olla seesugune kultuuri-,  meedia- telekommunikatsiooni poliitikate uuringutega tegelev üksus.

Kultuuripoliitika strateegiakeelde panemisel on oluline, et see protsess rajaneks analüüsil ja avalikul arutelul. See on protsess, kus uurijad, poliitikud, ametnikud ja kultuuripraktikud peavad olema nö. ühes paadis, et tekiks ühine arusaam ja sõnavara, see kannab olulised mõtted olulistesse dokumentidesse ja sealt rahastusskeemidesse.

• Kultuuripoliitika uurimine Eestis

Egge: Eestis on tegeldud 20 aastat, terviklikku inter-distsiplinaarset uurimissuunda oma uurijate ja koolkondadega pole jõudnud kujuneda. 1990ndate algul tehti esimene kultuuripoliitika kaardistamine: Eesti kultuuripoliitika raport Euroopa Nõukogule (Rein Raud ja Mikko Lagerspetz 1995).

1990ndate lõpus sai Eestis alguse kultuurikorralduse õppe juurutamine UNESCO egiidi all. Kultuurikorralduse magistriõppes on Eestis ajavahemikus 2004–2009 kaitstud:

• Tartu ülikoolis – 15 magistritööd
• Tallinna ülikoolis – 25 magistritööd
• EMA – 39 magistritööd

Lisaks on kaitstud Eesti ülikoolides mõningad kunsti- ja kultuuripoliitika uurimistöid. Täpsem ülevaade selgub kui töörühm saab valmis koondülevaate Eestis tehtud kultuuripoliitika uurimusest. 

Birgit: Nagu Egge ja Indrek on juba viidanud on eelkõige on probleemiks, et Eestis ei ole akadeemilisel väljal kohta kultuuripoliitika põhjalikuks uurimiseks. Kuna kultuuripoliitika uurimine on eelkõige ühiskonnateadus, siis peaks see koondama üliõpilasi, kellel on sotsiaalteaduste või humanitaarteaduste taust. Vaadates töörühma koostatavat andmebaasi, joonistub selgelt välja, et kuigi kultuuripoliitika uurimisega tegeletakse erinevates ülikoolides (marginaalselt, kuid siiski), siis laiemas plaanis puudub poliitika perspektiivist uurimine. See tähendab, et politoloogia, avaliku halduse, riigiteaduste perspektiivist on akadeemilisi töid väga vähe ning sellise trendi jätkumine on kindlasti väga negatiivse mõjuga kultuuripoliitika uurimise tulevikule laiemalt.

Küsimus ei ole niivõrd selles, kas peaksime Eesti küllaltki väikesel akadeemilisel maastikul looma kultuuripoliitikale spetsialiseeruva õppekava nagu näiteks Soomes Jyväskylä Ülikooli kultuuripoliitika magistriprogramm. Pigem peaks tegelema kultuuripoliitika teemade integreerimisega olemasolevatesse (eriti ühiskonnateaduste) õppekavadesse. Sealt ei oleks välistatud ka edasised arengud. Kindlasti peaks kaaluda rahvusvahelist koostööd: kutsuda kultuuripoliitika õppejõude Eestisse loenguid andma ja innustada üliõpilasvahetusi.

• Teadmistepõhise kultuuripoliitikani

Egge: Kui eelnev arutelu kokku võtta, siis selleks, et jõuda teadmistepõhise kultuuripoliitikani, on vaja Eestis edendada kultuuripoliitika uurimust, mida me jõudumööda tegemas ju olemegi, kuigi professuuri sellel erialal veel pole. Aga uurimusega võrdselt oluline on viia uurimuste tulemused poliitikakujundajateni – ametnike, poliitikute ja laiema kultuuriavalikkuseni.

Sest just meie oma kohalik kultuuripoliitika uurimus edendab ühiskonna üldist võimekust arutleda ja kaasa rääkida kultuurivälja küsimustes, aitab luua ainuomaseid seoseid mineviku-, oleviku- ja tuleviku vahel, et integreerida just meile sobivaid kontsepte ja mudeleid.

Mitte keegi ei tule mujalt Euroopast meie ajaloo ja elu mõtestamise tööd meie eest ära tegema, mis on vältimatu, sest aitab ära tunda probleeme, sobitada eri ajastute ideoloogilistest ja poliitilisest prioriteetidest lähtuvaid haldusskeeme, kultuurikäsitlusi ja neile vastavat rahastamist ning seadusi.

Kultuuriministeeriumis algatav protsess uue pikaajalise strateegia väljatöötamisel on paljulubav ja loodetavasti viib see uuele tasemele nii avaliku arutelu kui ka ametliku retoorika kultuuri ja kultuuripoliitika üle.

Mart: Ega me struktuurse riigivalitsemise meetodist pääse. Seega minu arvates on hädavajalik ka kultuurimõiste puhul see struktureerida ja määratleda selle tasandid oma erinevate mõjualadega. Võib-olla siis oleks lihtsam kultuuriprotsessi ka ministeriaalsetesse kastidesse paigutada, ehk isegi kastidevahelisi seoseid luua.
Ma ei tea, kui laialt on tuntud eelmisel aastal valminud Eesti inimvara raport IVAR^[19] . Selle üks sihte oli just analüüsida Eesti ühiskonna olemust ja trende inimese, tema hoiakute, õigustatud ootuste, oskuste ja võimekuste kaudu. Ent struktuurne surve raporti koostamisel oli siiski piisavalt tugev, et lausa uuenduslikku sünteesi ei tekkinud – sellist, millel oleks mõju poliitikatele kastidevaheliste seoste tugevdamiseks. Tookord saatsin raporti peatoimetajale Garry Raagmaale mõned soovitused, millest üks kõlbab mu meelest ka praegu üle korrata.
Sisuline soovitus oleks algatada kompleksuuring Eesti kultuuri- ja eluruumi mõjutavate tegurite tundmaõppimiseks. See oleks eeldus juba täpsema (kultuuri)poliitika rakendamiseks, mis arvestab Eesti inimvara seesmist jagunemist erinevate vajaduste ja ootustega gruppideks.

Ilma selliste komplekssete „välitöödeta” mu arust me ei suuda jagu saada asendustegevustest, mida meil on harjutud nimetama poliitikateks. Samas on kuskil kindlasti juba häid andmeid, uuringuid, järeldusi tehtud, isegi intuitsiooni tasub usaldada – ja võib-olla on pudelikaelaks hoopiski oskamatus vormida olemasolevat teadmist poliitilisteks järeldusteks?

Külliki: Kultuuripoliitika uurimuse vähesuse probleem ei ole ilmselt unikaalne selles mõttes, et uurimuse vähesust võib nentida ka mitmete teiste valdkondade puhul – s.t võib oletada, et see on osa laiemast probleemist ühiskonnauuringutega tegelevates teadustes. Ka näitab see kultuuri või õigemini küll vastava kultuuri(traditsiooni) nõrka arengut, et uuringute olulisust poliitikate väljatöötamise eeldusena veel küllalt vähe tähtsustatakse ja mõistetakse.

Seega on kultuuripoliitika uurimusel oluline roll nii kitsamas kui laiemas mõttes: nii oma ajaloo ja elu mõtestamise kui ka ühiskonna toimimise ja tegutsemise üleüldise mustri mõistmise ja kujundamises.

Arutlusringis kirjutasid töörühma liikmed: Egge Kulbok-Lattik, Indrek Ibrus, Birgit Lüüs, Ülle Raud, Jorma Sarv, Mart Meri, Külliki Tafel-Viia.

Kultuuripoliitika uuringute töörühma liikmed on: Indrek Ibrus, Andres Jõesaar, Ott Karulin, Kristina Kuznetsova-Bogdanovitš, Egge Kulbok-Lattik, Art Leete, Marko Lõhmus, Birgit Lüüs, Heli Meisterson, Mart Meri, Kaarel Oja, Ülle Raud, Marion Ründal, Erik Salumäe, Anneli Saro, Jorma Sarv, Maria-Kristiina Soomre, Kristina, Külliki Tafel-Viia.

[1] Ülle Raud: Andmeid huvihariduses osalemisest Eestis võib leida 0-14 aastaste laste ja 7-26 aastaste noorte kohta. Eesti Statistikaamet on kogunud alates 2005.aastast andmeid 0-14 aastaste laste huvihariduses osalemise kohta. Tartu Ülikooli sotsioloog Andu Rämmeri andmetel oli huvihariduses osalemise kohta üsna hea andmebaas Eesti Noorsoo Instituudis. Kahjuks hakati seda ümber korraldama ning uut korralikult käima ei saadudki. Kõigele lisaks lõpetas peale seda ka ENI oma tegevuse. Noorteseire projektidega tegeleb Eesti Noorsootöö Keskus. Huvihariduses osalemise kohta leiab andmeid ka noorteseire aastaraamatutest. Kui 2011/2012 õppeaastal osales huvihariduses 17,9% noortest, siis 2013/2014. õppeaastal 15% võrra rohkem kui eelnenud aastal ja 78% võrra enam kui 2008/2009. õppeaastal. Keskmisest jõudsamalt kasvas huvikoolides käivate noorte arv Saare, Viljandi, Tartu, Harju ja Ida-Viru maakonnas. (vt. noorteseire aastaraamat 2013).

[2] industrialiseerimise, erakapitali kaotamisega, plaanimajanduse ja kollektiivse põllumajanduse kehtestamisega – kõige kroonina elasime mitme inimpõlve jooksul läbi ja üle kultuurirevolutsiooni idee, mille tagajärgi tunneme veel mitu põlve,

[3] Esimeses ja ainsas Kaur Kenderi poolt toimetatud Sirbis, 2014, kirjutab Oudekki Loone võimust ja valitsemisest vastandades eliidi ja idioodid. Eliiti (seltskondlik, majanduslik ja poliitiline) kirjeldavad eksklusiivsed omadused, näiteks ligipääs haridusele, infole või rahale, millega õigustatakse oma nõuet idiootide üle valitseda . Sõna „idioot” pärineb kreeka keelest ja tähistas algupäraselt neid, kes elasid eraelu väljaspool head seltskonda ning avalikke ameteid. Loone kirjeldab valitsemist läbi poliitilise võimu, majandusliku otsusetegemise, aga ka kultuuriruumi raamistamise, mil määratletakse „hea seltskond” ja „lubatav aruteluviis” ja näitab meile ka ühiskondlike intellektuaalide osa ses valitsemises, mis seisneb võimu legitimeerimises: „ühiskondlikud intellektuaalid on need, kes suudavad kontsentreeritult väljendada seda, mis on õhus ning pääsevad seda esitust avalikkusele demonstreerima. Just nemad, mitte intellektuaalne tegevus kui niisugune, määravad võimu legitiimse kasutuse ja seepärast peavad kõik, kes võimule pürgivad, mingite ühiskondlike intellektuaalidega kampa lööma.”

[4] Näiteks Nõukogude kord rakendas alates okupatsiooniaja esimestest päevadest 1940. aastal oma väljakujunenud kultuuripoliitika mudeli juurutades siin tsensuuri ja kaanoni, kuid riiklike struktuuride loomisel võeti aluseks juba olemasolev kultuuri-institutsioonide võrgustik, mis oli laias laastus välja kujunemas Eesti Vabariigi lõpupäeviks, ning mille juured on sügaval Eesti kujuneva kodanikuühiskonna omaalgatuslikus ja viljakas pinnases.

[5] Foucault’ kontseptsioon valitsemisest seisneb väga üldistatult moodsa riigi tekkega kaasnenud administratiivaparaadi ja sotsiaalsete regulatsioonide kehtestatud võimukäsitluses. Sotsiaalsele regulatsioonile toetuv võim on Foucault’ järgi palju avaram mõiste kui moodsa riigi kultuuripoliitikast tulenev võim, ja seda esiteks ja eelkõige sellepärast, et kultuur on sotsiaalse regulatsiooni poolt jagatud praktikateks, millele on antud erinev tähendus.^[5] Riiklikult hallatud kultuurielu oma institutsioonidega toetab ja taastoodab ühiskonnas kehtivat sotsiaalset regulatsiooni, mis annab kultuurilistele praktikatele erineva tähenduse, staatuse ja sel moel kujunevad kultuurielus valitsevad hierarhiad.

[6] McGuigan, J.Cultural Analysis and Policys in the Information Age,132

[7] industrialiseerimise, erakapitali kaotamisega, plaanimajanduse ja kollektiivse põllumajanduse kehtestamisega – kõige kroonina elasime mitme inimpõlve jooksul läbi ja üle kultuurirevolutsiooni idee, mille tagajärgi tunneme veel mitu põlve,

[8] Mõnel teisel rahval ei ole rahvus ja riik nii üks – niisuguses

[9]
Egge Kulbok-Lattik on defineerinud Eesti kultuuripoliitikat järgnevalt: kultuuripoliitika on kokkuleppeline otsuste ja regulatsioonide kogum, mille abil ajalooliselt kujunenud ja riiklikult legitimeeritud väärtushinnangutele tuginedes valitakse välja ühiskonnas eeldatavalt eelistatavaid kultuurilisi praktikaid ning kehtestatakse neid halduslikult ja institutsionaalselt – sh. riigieelarve kaudu.

[10]
                Resonaari on Soomes 1995.a. asutatud muusikakeskus erivajadustega inimestele, mille tegevust finantseeritakse Soome hasartmängumaksu fondist (RAY) ja investeeringute kaudu. http://www.resonaari.fi/?sid=155

[11]
El Sistema on Venezuela majandusteadlase ja muusiku José Antonio Abreu poolt 1975.a. loodud muusikaharidust pakkuv organisatsioon, mis on eelkõige keskendunud vaestest peredest pärit lastele. El Sistemat finantseerib avalik sektor. Tänaseks on El Sistema sümfooniaorkester maailmakuulus. Eestis on El Sistema tegevust kajastanud ETV: http://etv.err.ee/index.php?1560192&kuu=2011-01-20 ning Klassikaraadio: http://klassikaraadio.err.ee/uudised?news=652; http://klassikaraadio.err.ee/etvesitleb?news=3739

[12]
http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&tx_ttnews[tt_news]=1240&tx_ttnews[backPid]=575&cHash=9c28dc78ed

[13]
Uurimus viidi läbi Brüsselis tegutseva uurimisinstituudi KEA poolt Euroopa komisjonile http://www.keanet.eu/docs/impactculturecreativityfull.pdf

[14]
Konkurentsivõime kava ’Eesti 2020’ on Eesti strateegia Euroopa 2020 eesmärkide saavutamiseks. Kava kirjeldab peamisi poliitikasuundi ja meetmeid Eesti konkurentsivõime tõstmisel, seab eesmärgid 2015. ja 2020. aastaks kooskõlas EL riikide poolt kokku lepitud Euroopa 2020 strateegia eesmärkide ja Eesti väljakutsetega ning toob ära kohustused, mille Eesti võtab 2011. aasta märtsi Ülemkogul kokku lepitud laiendatud euroala pakti raames.

Euroopa 2020 strateegia näol on tegemist Euroopa uue majanduskasvu ja tööhõive strateegiaga, mis on senise Lissaboni strateegia (Strategy for Growth and Jobs) jätkustrateegia. Selle peamiseks eesmärgiks on Euroopa Liidu konkurentsivõime jätkusuutlik suurendamine.

Euroopa 2020 strateegia keskendub kolmele põhivaldkonnale: teadmus ja innovatsioon, jätkusuutlikum majandus ning kõrge tööhõive tase ja sotsiaalne kaasatus. Euroopa 2020 strateegia põhijoontes lepiti kokku 2010. aasta juuni Euroopa Ülemkogul, kui kinnitati ka EL mõõdetavad eesmärgid aastaks 2020.

[15]
http://www.valitsus.ee/UserFiles/valitsus/et/riigikantselei/strateegia/Eesti_2020.pdf

http://www.valitsus.ee/UserFiles/valitsus/et/riigikantselei/strateegia/eesti2020_tegevuskava.pdf

[16]
(Smiers J. (2003) Arts under Pressure. Promoting Cultural Diversity in the Age of Globalisation. London: Zed Books)

[17]
Heiskänen, I. Cultural Policy in Finland. National Report. Arts Council of Finland, Helsinki, 1995, 29

[18]
http://www.culturalpolicies.net/web/index.php

[19]
http://www.kogu.ee/public/Eesti_Inimvara_Raport_IVAR.pdf