Huviharidus, mitteformaalne haridus on saanud Eestis eri ajastute poliitilistes süsteemides riiklikku tähelepanu väga erineval määral. Ka terminid huvihariduse kohta on olnud läbi aegade diskursiivsed, väljendanud ajastuomaseid ja poliitilise süsteemi eesmärke.
Sõdadevahelises Eesti Vabariigis, peamiselt era– ja omaalgatuslikust seltsitegevusest lähtunud vabaharidus, arenes kodanikuühiskonna ja riigi koostöös noorsootööks ja huvihariduseks. Nõukogude ajal oli see riiklikult rahastatud, ideoloogiliselt eesmärgistatud ja hoolikalt reguleeritud poliitika, kasutusel oli termin kultuurharidus. Kui tänases Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumis (HTM) ametlikes dokumentides räägitakse huviharidusest noorsootööna ja käsitletakse seda noorsootöö alavaldkonnana, siis on seegi kõnekas ja viitab poliitilistele ja/või ametkondlikele valikutele.
Siinse artikli eesmärgiks on: (1) arutleda, kas ja kuidas tänane terminoloogia ja ametkondlik retoorika huvihariduse valdkonna arengut mõjutab; (2) vaadelda, kuidas huviharidus tänapäeval toimib; (3) avardada senist käsitlust huviharidusest inimarengu või rahvastiku arengu kontekstis.
Artiklis otsin vastuseid küsimustele: Kas ja kuidas huvihariduse paigutamine noorsootöö alavaldkonnaks mõjutab huviharidust? Kes kujundab uusi käsitlusi ja kuidas on huvihariduse uurimusega? Missugune on huvihariduse laiem roll inimarengu või rahvastiku vaates? Artikli meetodiks on transdistsiplinaarne, eeskätt kultuuri– ja haridussotsioloogiline ülevaade, mille fookuses on poliitikakujunduse ajaloolise rajasõltuvuse, diskursiivsete ja arenguteoreetiliste seoste avamine.
Sissejuhatus ja probleemipüstitus
- aprillil 2019, konverents Tark ja tegus Eesti 2035, juhatas sisse uue haridusstrateegia loomise protsessi, mis valmib aastal 2021. Haridusstrateegia hõlmab nii hariduse, teaduse, keele ja noorsootöö valdkondi, mis igaüks omaette mahukas ja teemaderohke tervik.
Strateegia loomisele eelnes ekspertrühmade töö, mille käigus määratleti Eesti tulevikuhariduse visioon ja üldised suundumused – milline on maailm ja Eesti aastal 2035 ja missugune võiks olla tulevikusobilik hariduskäsitlus[1]. Muuhulgas ilmnes elukestva õppe, huvihariduse ja mitteformaalse hariduse tähtis osa tulevikuhariduses, rõhutati vajadust, et tulevikuharidus toimiks tervikliku, nö õmblusteta haridussüsteemina.
Eestis viljeldakse tänapäeval mitmetes erakoolides (teiste hulgas nt Vanalinna Hariduskolleegiumis) tihedat kunsti- ja huvihariduse lõimimist üldharidusega. Nende koolide kogemus on näidanud, et üld- ja huvihariduse lõimimine annab lastele mitmekülgsemad arenguvõimalused, samas on koolil võimalik laste käekäiku terviklikult jälgida. Kasvatusteadlase Tiiu Kuurme sõnul on formaal- ja kunsti- või kultuurhariduse eristamine toimunud institutsionaalsete arengute mõjul ning see eristamine ei ole formaalharidusele kasuks tulnud.
Huviharidusele mõeldes veel terviklikust haridussüsteemist rääkida ei saa. Riiklikus hariduses ei käsitleta huvihariduses töötavaid õpetajaid, isegi vaatamata kõrgele kvalifikatsioonile, võrdselt formaalharidussüsteemis töötavate õpetajatega, vaid noorsootöötajatena, ilmneb kehtivast Huvikooli seadusest.[2] Hariduse ja Teadusministeeriumi valdkondliku jaotus käsitleb põhivaldkonnana noorsootööd ja noortepoliitikat ning huviharidust käsitletakse noorsootöö alavaldkonnana, mis on suunatud sihtrühmale vanuses (7-26) ja mida hallatakse noorsootöö egiidi all.[3] See on põhjustanud ebakõla, ebaselgust ja rahulolematust huvihariduse valdkonnas tegutsejate hulgas nagu on selgunud Eesti Kultuuri Koja Huvihariduse töörühma mitmetes aruteludes ja ENO-Eesti uuringu[4] ettevalmistava küsitlus vastustest.
Noorsootöö keskne roll haridusväljal on kahtlemata oluline, sellega saab ainult nõustuda. Kuid eesti kultuuri– ja hariduspoliitika ajaloos on traditsiooniliselt noorsootöö kõrval võrdselt tähelepanu pööratud ka huviharidusele, mis kannab olulist rolli nii täiskasvanuhariduse kui ka noorsootöö tegevuste sisuloomes. Huvihariduse haare on noorsootööst palju laiem, tegemist on inimese elukaare–ülese (elukestva õppega) enesetäiendamisega, millel on palju funktsioone: see mõjutab inimese tervist ja heaolu, aitab luua kogukondades sidusust ja panustab identiteediloome, toimib ühiskonna talendiarenduse ja kultuuriülekande mehhanismina ning kõrgkultuuri jätkusuutlikkuse tagajana. Ka Eesti Laulu- ja tantsupeo traditsiooni ei hoia ju püsti mitte üksnes noorsootöö, vaid eeskätt mitmesugused huvihariduse võrgustikud, ringijuhid, õpetajad.
Seetõttu, on tekkinud vajadus: (1) arutleda kas ja kuidas tänane terminoloogia ja ametkondlik retoorika huvihariduse valdkonna arengut mõjutab; (2) asetada huviharidus ajaloolisse konteksti ja vaadelda kuidas see tänapäeval toimib; (3) avardada fookust ja käsitleda huviharidust inimarengu või rahvastiku arengu kontekstis.
- Terminid ja retoorika tuleb läbi mõelda ning siduda riiklike eesmärkidega
On teada, et ütlustega kujundame diskursuse, ametliku retoorikaga anname edasi hoiakuid ja väärtusi, mis vormivad praktikat. Välistamine riiklikul retoorilisel tasandil, või huvihariduse käsitlemine kõrvalise, kitsalt noortevaldkonna alateemana on juba viinud huvihariduses töötavate inimeste ameti ja kutselise identiteedi hägustumiseni, mis mõjub halvasti valdkonna arengule. Juba mitmeid aastaid on püütud juurutada huvihariduses üldise mõistena noorsootöötaja nimetust.
Nii näiteks vaadati ümber Rakveres muusikakooli õpetajate töölepingud Rakvere Linnavalitsusega ja muudeti ametinimetusi: alates 2019. aasta jaanuarist on endised muusikaõpetajad – noorsootöötajad-muusikaharidusega, ning nende palk on võrdsustatud noorsootöötajatega, mis on madalam õpetajate palgast. (Saro, Kulbok-Lattik, 2019). Kuid tegemist on ebavõrdse kohtlemisega, sest nt viiuliõpetaja haridustase ja ka õpinguteks kulunud aeg (lastemuusikakooli, muusikalise kõrghariduse ja lisaks pedagoogikutse omandamine võtab aega vähemalt 12 aastat) ja pole võrreldav noorsootöökutse omandanud 3– aastase bakalaureuse õppega[5]. Selline lähenemine devalveerib kunstiharidust ja mõjub eksitavalt. Näiteks tõrgub mõte pidamast tuntud baleriini Kaie Kõrbi noorsootöötajaks, kuigi ta tegeleb peaasjalikult laste ja noortega. Igati õigem on öelda, et Kaie Kõrb on balletipedagoog või tantsuõpetaja.
Kui huviharidust iseseisva terminina ametlikes dokumentides pole ja kehtiva ametliku retoorika kohaselt tuleb huvihariduses töötavatest kõrge kvalifikatsiooniga laulu-, tantsu-, pilli- või näitemängu õpetajatest kõnelda kui noorsootöötajatest, siis tekib küsimus, kas huvihariduses antav õpe on piisavalt ministeeriumi silmis prioriteetne? Kui terminit pole, siis on ka keeruline väita, et huvihariduses töötavate inimeste töö ja amet on väärtustatud.
On raske mõista, mis eesmärke Haridus- ja Teadusministeeriumis sel moel defineerides saavutada soovitakse ja õigustatud on küsimused: kas ja milliseid probleeme on huvihariduse valdkonnas põhjustanud huvihariduse surumine noorsootöö alavaldkonnaks? Kas sellisele vaatele on alternatiive? Kas võiks kaaluda huvihariduse asetamist noorte valdkonnas noorsootöö kõrvale võrdse harupoliitikana?
1.2. Puuduvad alusuuringud ei toeta riiklikke poliitikate teaduspõhist arendamist
Kuidas kujunevad põhjapanevad arusaamad ja ametlik terminoloogia?
Kultuuripoliitika uurimustes on kujunenud tavateadmiseks kultuuri- ja hariduspoliitikate diskursiivne olemus, mis üheski poliitilises süsteemis ei saa erineda väljaspool kehtivat poliitilist diskursust (Kulbok-Lattik, 2015). Ka on teada, et kriitiline refleksioon, akadeemilised uurimused, kus määratletakse valdkondlik sõnakasutus, terminid, kitsaskohad ja arenguvajadused ning pakutakse poliitikasoovitustena ka meetmed, mõjutavad oluliselt ametliku terminoloogia ja arusaamade kujundamist ühiskonnas.
Eesti haridusuuringutes värske suunana, on Katrin Karu jt (2019)[6] artiklis „Eesti mitteformaalõppe tähendus ja diskursuse muutus“ kaardistatud Eesti arengut suunavates poliitikadokumentides. Autorite tähelepanek on, et tähendus on sotsiaalselt konstrueeritud, paradigma- ja kontekstispetsiifiline ning sõltub ideoloogiast, hariduspoliitilisest korraldusest, traditsioonidest ja väljakujunenud tavadest.
Huviharidusest kõneldes, viitab kõik sellele, et Eesti ajalooline huvi– ja vabaharidus, mis noorsootöö kõrval moodustab Eesti elukestva õppe traditsiooni ja olulise osa talendipoliitikast, vajab enam kultuurisotsioloogilist ning kultuuri- ja hariduspoliitilist mõtestamist, kuigi huvihariduses osalemist, rahulolu uuringuid ja statistilisi ülevaateid on piisavalt[7].
Just viimaste aastate uuringuid lugedes torkab silma ka veider „terminoloogiline vääne“ millega diskursust kujundatakse. Nii on näiteks Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi, 2018. aastal valminud uurimuses „Noorsootöös osalevate noorte rahulolu noorsootööga“, kus eraldi peatükina käsitletakse huviharidust ja huvitegevust lehekülgedel 14-31. Peatükk annab väärtusliku ülevaate nii noorte kui ka nende vanemate rahulolust võimalustega osaleda huvihariduses. Kuid raporti kokkuvõttes (lk 96-97) ning poliitikasoovitustes (lk 95-96), kõneldakse üksnes noorsootööst ja eelpool selgelt esitatud infot huvihariduse kohta ei eristata. See tekitab lugejas segadust, sest mõiste noorsootöö, nii nagu seda õpetatakse BA tasemel pole samastatav huviharidusega. Mistõttu seesugune üldistus raporti kokkuvõttes, ei hõlbusta huvihariduses esinevate probleemide teadvustamist ega lahendamist ja on teaduslikult põhjendamatu.
Huvihariduse teemadega on tegeldud taas–iseseisvumisaja algusest alates kultuuriministeeriumis, loomeliitude ja kunstivaldkondade erialaliitudes, Haridus- ja Teadusministeeriumis ja viimased 10 aastat ka Eesti Kultuuri Koja mitmes töörühmas – Huvihariduse töörühmades[8], samuti kõikidel Eesti Kultuuri Koja konverentsidel: Haapsalus (2014), Viljandis (2015), Tartus (2016), Rakveres (2017), samuti 2018. aastal toimunud Eesti Kultuuri Koja, Haridusfoorumi ja Teaduste Akadeemia ühisprojekti, Eesti Kultuuri ja Hariduse Kongressil (23.-25.11) [9] ja selle ettevalmistuse käigus toimunud ümarlaudadel (vaata ettepanekuid huvihariduse teemal artikli lõpus, Lisa 1).
Kuna huviharidust süvitsi mõtestavaid uuringuid on vähe[10], siis ka poliitikute ja ametnike seatud prioriteetides neid väljendada ei saa. Samal ajal on näiteks Euroopa Liidu prioriteetne noortevaldkond korralikult rahastatud ning uurimustega paremini kaetud valdkond, mistõttu on noortevaldkonna poliitika mõju ja seosed selged nii Eestis kui Euroopa Liidus.[11]
Kokkuvõttes, huvihariduse termini riiklik ignoreerimine on mõistetamatu, eriti arvestades selle ajaloolist rolli eesti kultuuriavalikkuse kujunemisel ning õigustatud on küsimused: Mis on diskursuse loomise eesmärgid ja motiivid, mis mõjutavad arenguid Eesti hariduseväljal? Kes võtab vastutuse, kui poliitikakujundus sünnib lühinägelikust vaatest? Millega seletada huviharidust puudutavat riiklikku amneesiat?
1.3.Eesti mitmetine modernsuse kogemus vabahariduses, kultuurhariduses, huvihariduses
Eesti arenguloolist konteksti arvestades, teame, et huviharidus on mänginud olulist rolli laiema kultuuriavalikkuse tekkel ja olnud eelduseks 19. sajandi lõpu maarahva kultuurilisele emantsipeerumisele, mis sai poliitilise enesemääramise aluseelduseks. Selleks, et taotleda härrasrahvastega võrdsemat staatust ja õigusi ühiskonnas, tuli eelnevalt kultuuriliselt ja hariduslikult võrdsemaks saada. Selline pürgimus tuli ka üldrahvalikult (massiliselt) omaks võtta (Kulbok-Lattik 2015). Kuidas eestlaste tee kõrgkultuurini käis?
Ikka läbi muusalise vabahariduse, harrastuskunsti, mis on aluseeldus professionaalse kunstikultuuri kujunemisele. Sajandeid tööd-rügava maarahva jaoks ei olnud juurdepääs muusalisele kunstiharidusele sugugi enesestmõistetav. See juurdepääs rajati kogukondade endi poolt, seltsimajade ehitamisega, kus lava ja saal. Eesti kultuuriline emantsipatsioon sai alguse rahvaharidusest ja püüdlustest kunstide poole: ilmnes, et inimestes pakitses soov tegeleda koorilaulu, tantsu– ja näitekunstiga, maalida ja sportida – end kunstiliselt väljendada (ibid).
Vabahariduse levik 19. sajandi Liivimaal ja Eesti kubermangudes märgib tsaristliku Venemaa moderniseerumist ja selle levikut sajandeid koloniseeritud maarahva hulgas, märgib eestlaste moderniseerumist kaardistanud Toivo Ülo Raun (2009).[12] Nii nagu eestlaste kultuuriline emantsipeerumine tegi võimalikuks end pikapeale poliitiliselt kehtestada, niisamuti toimis hariduslik ja kultuuriline emantsipatsioon laiemalt kogu Euroopa moderniseerumisprotsessis (Kulbok-Lattik 2016)[13].
Eestil on mitmetine kogemus huviharidusest, vabaharidusest ja riiklikult tähtsast kultuurharidusest, termin on diskursiivne ja vastab iga poliitilise süsteemi retoorikale. Iseseisva Eesti Vabariigi (1918-1940) perioodil on hariduspoliitilistes tekstides huvihariduse mõistet ajalooliselt tähistatud sõnaga vabaharidus ja kultuurharidus, nagu näeme eri aastate seadusetekstides[14], ja neid riiklikke praktikaid võib käsitleda lääneliku modernsusena. Kuigi tol ajal tegeldi vabahariduse ja kultuuriharidusega enamasti eraalgatuse korras, oli vabahariduse mõju eesti kultuurilise emantsipatsiooni ja modernse ühiskonna kujundajana selgelt teadvustatud. Seetõttu oli selle sotsiaal-majanduslikult lai mõju riigi tasandil väärtustatud ja mõistetena sisustatud, sellest annab tunnistust just riigi tähelepanu mis seadusloomes väljendus ja millele vastavalt sätestati riigipoolne tugi. Riik toetas kodanike püüdlusi, võib öelda, et toonased seltsid (vabaühendused) ja riigiaparaat olid dialoogis ning tegid koostööd (Kulbok-Lattik 2015)[15].
Nõukogude modernsus Eestis (1945-1991) aga muutis kultuuri- ja huvihariduse lausa riiklikult keskseks küsimuseks, kus eesmärgiks polnud siiski mitte ainult Bildungi idee, vaid ka Nõukogude riigi innovatsioonivõimekuse (majanduslik eesmärk) ja uue inimese, Homo Soveticuse kasvatamine ideoloogiliselt kontrollitud raames. Kultuurhariduse keskne roll selles kõikehõlmavas avangardses modernistlikus projektis, oli kujundada uus homogeense identiteediga Nõukogude rahvas ja massikultuur. Nõukogudeaegne kultuuritöö ja riiklikult juhitud kultuurharidussüsteem oli ambivalentne nähtus: ühelt poolt valitses küll ideoloogiline kontroll ja suunised, kuid stalinistliku hirmuõhkkonna taanduses võimaldas riiklik rahastus professionaalsel tasemel arendada ja välja koolitada kultuuritöötajaid kõigi kultuuritasandite tarvis. Alates tugevatest tegijatest harrastustegevuse sfääris, mis hõlmas kõik elanikkonna kihid läbi lasteaedade, koolide, maa- ja linna ettevõtete ning kogukonnakeskustena toimivate kultuurimajade (rahvamajad) ja lõpetades talentide ettevalmistamisega professionaalse kõrgkunsti tarvis (Kulbok-Lattik 2015). Sel määral elanikkonnale juurdepääsu tagamist riiklikult kontrollitud kultuurile võib nimetada ka Nõukogude suletud ühiskonna „kultuuriliseks heaoluks“. Loosung «Kunst kuulub rahvale!» väljendaski seda ideed. Ambivalentsust märgib ka asjaolu, et just massiliselt harrastatud, ühtne ja riiklikult rahastatud koorilaulutraditsioon aitas Balti riikidel 1991. aastal Laulva revolutsiooni najal taasiseseisvuda. (ibid)
Kuid turumajanduse saabudes, Nõukogude-aegne riiklikult rahastatud laiapõhjaline, nii reaalteadusi (tehnika- ja loodusmajad), spordi, kui ka kunsti- ja rahvakultuuriharrastusi ja ka süvaõpet tagav terviksüsteem, lagunes paari aastaga. Reaktsioonina eelmise ajastu repressiivsele poliitilisele olemusele, on siiani (28aastat) läbimõtlemata Nõukogudeaegse süsteemi tähendus ja positiivsed aspektid. Peamine eesmärk on olnud nõukogude süsteemist iga hinna eest distantseeruda.
Nii on väljakujundamata jäänud kaasaegne huvihariduse süsteem, mis võtab arvesse nii Eesti ajaloolist kogemust, kui ka väljakujunenud kultuuriinstitutsioonide võrgustikku, turumajanduse tingimustes. Ka pole kauakestnud uusliberalismi retoorika taustal sugugi iseenesestmõistetav, miks on oluline toetada inimeste huviharidust, seda on peamiselt vaadeldud kui inimese vaba valikut, mille eest igaüks vastutab ise, kuhu riik ei peaks sekkuma. Riiklikult on seda käsitletud kui kulu ja mitte kui rahvastiku arengueeldust, mida riik võiks toetada.
2. Kuidas huviharidus tänapäeval Eestis toimib?
Taasiseseisvunud Eestis on huviharidusega seonduvad teemad antud kohalike omavalitsuste hallata (KOKS),[16] mis on loonud erinevate kildudega mosaiigi: on mitmeid omavalitsusi, kus huviharidus on väga hästi korraldatud. Riigi tegevused huvihariduses on pihustunud mitme ministeeriumi vahel: riiklik huvihariduse lisa–rahastamise mudel töötati välja Kultuuri-ministeeriumis, rakendab seda aga HTMi noorsootöö valdkonna rakendusasutus Eesti Noorsootöö Keskus, sest juriidiliselt on huviharidus määratletud noortepoliitika valdkonnana, eesmärgiga: luua võimalusi isiksuse mitmekülgseks arenguks ja toetada noore kujunemist hästi toimetulevaks ühiskonnaliikmeks.[17]
Nõnda on see alates 2004. aastast, mil Eesti liitus Euroopa Liiduga, ja harmoneeriti mitmeid poliitikaid, ka Euroopalik noortepoliitika leidis oma kindla koha Eesti hariduspoliitikas. Seetõttu on seaduses ka huvihariduse mõjusid mõtestatud eeskätt noorte (7-26) loovuse ja annete avastamise, sotsialiseerumise ja aktiivse eluhoiaku kujunemisel. Mõistagi on noorsootöö väga tähtis ja huviharidusel selles töös ka kaalukas osa: kui noorelt ei võimaldata inimestele erinevaid eluvaldkondi tundma õppida, siis võib olla raskem leida üles oma kutsumus – loomupärastele eeldustele ja annetele vastav töö, mis õnnelikuks teeb ja eneseteostust pakub. Ka uuringuid on näidanud, et see, keda on lapsepõlves õpetatud kunsti looma või tegelema mõne huvialaga, pöördub selle õnnelikuks tegeva praktika juurde hiljem tagasi.
Kuid lisaks noorsootööle tegeldakse huviharidusega ka Kultuuriministeeriumi all–asutustes: nt Rahvakultuurikeskuses ja Laulu–ja Tantsupeo sihtasutuses, kus tähelepanu on suunatud kõigile eagruppidele pärimus– ja rahvakultuuriga seotud huviharidusele. Ja loomeliitudes, nende allorganisatsioonides tegeldakse harrastuskunstide huviharidusega. Lisaks tegeldakse huvihariduse kui mitteformaalse haridusega veel muuseumides, loodus–, teadus– ja avastuskeskustes, mille arendustegevusi suunab Eesti Teadusagentuur. Omaette maailm on vabaharidus ja selle võrgustikud: rahvaülikoolides, täiskasvanute koolituskeskustes, eakate päevakeskustes pakuvad võimalusi tegeleda nii kunstidega, kui ka igasuguse praktilise enesetäiendusega (nt nagu keele– ja arvutiõpe, sotsiaalsed oskused, aiandus jms), sh huviharidusega.
Niisiis, on huvihariduse väljal palju eri töövorme (riiklikud eel– ja kutseõppe asutused, KOV–ide muusika– ja kunstikoolide võrgustik, erakoolid, stuudiod, kursused, koolitajad jne), mis on suunatud nii lastele, noortele, täiskasvanutele, kui ka eakatele.
Võib julgelt öelda, et huviharidus puudutab kõiki eagruppe, sest huvi – on filosoofiline mõiste, mis tähistab üldinimlikku omadust. Huvil põhineb igasugune viljakas õppimine, looming ja laiemas mõttes ühiskonna innovatsioon ning areng. Huvipõhine tegutsemissoov, võimaldab enesearengut, eneseteostust ja saadab inimest hällist hauani, elukestvalt. Tuntud Soome kultuuripoliitika uurija Anita Kangas öelnud, et „kultuuriharidus (vabaharidus, huviharidus) on olemuselt kultuuris osalemise õpe“.[18]
Uue haridusstrateegia koostamise kontekstis, on õige hetk küsida: kas ei peaks püüdlema tervikliku, riiklikult eesmärgistatud, elukaare–põhise visioonini huviharidusest?
Praegu terviklik ja süsteemne korraldus puudub. Elukestva õppe juurutamise senine praktika HTM-is, lööb lahku täiskasvanutele suunatud huvihariduse, või ka täiend–, ümberõppe ja vabahariduse ning noorsootöö ja huvihariduse, seostades esimest aina enam tööturu vajadustega. Võimalik, et see ongi parim viis nende valdkondade korraldamiseks.
Kuid kindlasti ei ole hea mitteformaalses hariduses valitsev terminoloogiline segadus, samuti huvihariduses töötavate õpetajate korrastamata kutsete ja tasude süsteem. Huvihariduses töötavate tantsu, näitemängu, muusika või muude loominguliste oskuste õpetajad, kes tegelevad ringijuhtidena lastega väljaspool kooli, pole seaduse silmis mitte pedagoogid, vaid noorsootöötajad.[19]
Samas, on hästi teada, et muusika– , tantsu– või kunstiõpetajaks saamine eeldab erialaseid oskusi, mida õpitakse pikalt, pea pool elu, ning ei ole võimalik omandada noorsootöö erialal kolmeaastases bakalaureuseõppes. Kuna kutse-ja ametialane identiteet on inimese elus keskne minapildi ja enesehinnangu kujundaja, siis antakse järjekindla professionaalse identiteedi hägustamisega, inimestele signaal, et nende amet või elukutse on väheväärtuslik, mis ei toeta ühtegi kultuurivahendaja kutsumusega inimest, põhjustades nn kognitiivset dissonantsi. Ometi, teame, et need kogukonnad, kus leidub inimesi, kes kohalikele lastele, noortele, täiskasvanutele või eakatele tantsu, laulu, robootikat või näitemängu, filmitegemist õpetavad, on sidusamad ja elujõulisemad. Nende inimeste panus kogukondades on kullakaaluga, miks siis mitte neid inimesi ja ameteid väärtustada?
See viitab et huvihariduse lai mõju pole teadvustatud ning noorsootöö alavaldkonnana toimiv huvihariduse poliitika on riiklikult eesmärgistamata. Seetõttu tulebki loovaid oskusi arendava, muusalise huvihariduse ja huvitegevusega seonduv läbi arutada ja selgetele alustele seada, muidu seame ohtu talendiarenduse ja ühiskonna innovatsioonivõimekuse.
3. Huviharidus ja elukestev õpe kui rahvastikku võimestava talendipoliitika alussambad
Iga ühiskonna ja riigi jätkusuutlikkus ning majanduslik areng (sh SKT ja välisinvesteeringud) sõltuvad rahvastikust – nii inimeste arvust, kui nende andekusest ja võimestatusest.[20] Rahvastikus nähakse ühiskonna andekuse ressurssi, mida püütakse arendada paljudes riikides eri moel. Sest laialdaselt on teadvustatud, kui oluline on tegeleda ühiskonna innovatsioonivõimekusega, mis lisaks teadus-arendusele tugineb ühiskonna laiapõhjalisele loovusele ning uuendusmeelsele ettevõtlusele. Nüüdismaailma globaalne konkurentsinõue on toonud innovatsiooniteemad ja talendipoliitikad ka Euroopa Liidu ja kogu maailma riigipeade poliitretoorikasse. Võib lausa öelda, et käib varjatud talendijaht, kus võitjaks jäävad kõrge elatustasemega jõukad ühiskonnad, kuhu hea elukvaliteet meelitab parimad spetsialistid (ajud) igas vallas.
Talendijahti on soodustanud hüppeline tehnoloogiline areng – neljas tehnoloogiline revolutsioon, mis lähitulevikus mõjutab kõikjal maailmas ja ka Eestis tööturgu (nt robot-postiljonid,–muruniitjad, selvekassad, ilma juhita bussid jne). OECD tulevikutöö eksperdi Paolo Falco[21] sõnul on muutuva maailma megatrendidest – globaliseerumise ja rahvastiku vananemise kõrval kõige suurema mõjuga just tehnoloogiline revolutsioon, mis tuleviku–tööturgu kõige kujundab ja restruktureerib. Ja kuigi robotid ei saa kunagi üle võtta kõiki töid (ennustatakse 14%), eriti loovust või empaatiat eeldavaid ameteid, seavad OECD eksperdid rahvastiku arengu üheks võtmepoliitikaks täiend–, ümber –, ja elukestva õppega seotud praktikaid, mis seab uude valgusesse kõik oskustega seonduva sh huvihariduse arendamise tähtsuse.
Nii ongi mitmete riikide poliitikate keskmesse asetatud talendipoliitikad, mida nähakse nii majandusarengu, kui ka heaolu eeldustena. Näiteks, tegeldakse talendipoliitika arendamisega jõudsalt suurte keelte ja kultuuriruumide globaalse mõju kontekstis Soomes, Islandil, Iirimaal, Austrias, Hollandis, Šotimaal, Põhjamaades[22] ja ka võimsa majandusega Saksamaal.
Eriti oluline on see väikestel teadmus– ja kultuuriruumidele, kus globaalne avatud majandus, ja inimeste liikuv eluviis teeb raskeks suurematega sammu pidada. Väikeste kultuuriruumide puhul on teadlik talendipoliitika mitte üksnes majanduse ja heaolu vaid ka rahvuskultuurilise identiteedi jätkusuutlikkuse garantii, sest igaühe annete väljaarenemine ja rakendumine võimaldab ka väikesel rahval püsida ja areneda. Seda arvestades, tuleks ka Eestis tegeleda kultuuri– ja kunstisotsioloogiliste uuringutega sihipärasemalt, sh kultuuri- ja huviharidust nii noortepoliitika osana kui ka kogu inimese elukaare jooksul hällist hauani toimuva elukestva õppe kontekstis.
- Kultuuri– ja hariduspoliitikate eesmärgid rahvastiku arengu vaates
Rahvastiku kui ühiskonna andekuse ressursi uurimise ja arendamisega tegeldakse paljudes Euroopa riikides süvendatult. On teadvustatud. et iga ühiskonna käekäik (nii majanduslik, kultuuriline ja ka sotsiaal-poliitiline) sõltub sellest, kui andekad, loovad ja võimestatud on selle ühiskonna inimesed. Maailmas on inimarengu tähtsus ja talentide panus ühiskonna innovatsioonisüsteemis selge mitte ainult kunsti ja kultuuri eestkõnelejatele vaid ka majandusmeestele. Nii on Maailmapank (2018) välja arvutanud, et globaalsete probleemide lahendamiseks on ainus ja ka kõige ökonoomsem võimalus panustada inimarengusse, loodud on ka vastav programm Human development approach[23] (Kulbok-Lattik, Kaevats, 2018).
Uuringud näitavad, et mitmekülgse haridusega, loovad ja aktiivsed kodanikud on tervemad, tulevad paindlikumalt toime probleemidega ja panustavad rohkem majandusse. Nt on leitud, et kunstihariduse lai kättesaadavus on otseselt seotud kõrgkultuuri arenguga, et juurdepääs tehnika- ja loodushuviharidusele toetab täppisteaduste – ja tehnikavaldkonna arengut, (nt 78% nobelistidest on väitnud, et leidsid oma ande, tegevusvaldkonna tänu lapsepõlves kujunenud huvidele). Samuti on teada seosed rahvatervise ja hästitoimiva spordi-, taristu ja treenerite süsteemide vahel; on tõestatud, et aktiivne seltsielu, kultuuriline eneseväljendus panustab ühiskonna heaolusse, kasvatab õnneindeksit ja sidusust. Lisaks on teada, et inimeste aktiivne osalus kogukondades ja kodanikeühendustes, arendab demokraatiat (Kulbok-Lattik, Kaevats, 2018).[24]
Kunsti ja kultuuriinnovatsiooni, loovusele ja rahvastiku võimestavaid poliitilisi meetmeid on Euroopa Liidus rakendatud 2014. aastast alates, mil käivitus Loov Euroopa 2014-2020. Meetmele eelnes Euroopa Komisjoni tellitud uuring “The impact of culture on creativity”. Eestis rakendab seda meedet (EAS), kuid siin vaadeldakse seda poliitikat kitsamalt, loomemajanduse valdkondliku poliitikana ja mitte üldriiklikult keskse rahvastiku arengu programmina.
Just laia mõju tõttu on mitmetes Euroopa riikides seatud riiklikult läbimõeldud eesmärgid ka muusalisele huviharidusele. Seda teed on läinud nt Iirimaa, kus äsja käivitati 5-aastane riiklik programm: The Creative Ireland Programme, from 2017 to 2022, ja Šotimaa, Creative Scotland. kuid ka Soomes, Põhjamaades, Islandil ning mujal Lääne-Euroopas, nähakse loovuse edendamisel ühiskonna alusväärtusena olulist rolli huviharidusel (ibid). Viidanud vajadusele laiema vaate järele rahvastikupoliitikas on nii Ene-Margit Tiit, Inimarengu Raporti (2017) autorid, siiski napib Eestis eri valdkondi ja distsipliine ühendava fookusega, sh kultuuri–ja haridusepoliitikaid seostavaid ja mõtestavaid uurimusi. Ka ühiskonna ja loovuse seoseid mõtestavad uurimissuunad, on väljaarendamata, sest humanitaaria ja sotsiaalteadused on olnud suhteliselt tagasihoidlikult rahastatud valdkonnad. Ka nähakse Eestis ühiskonna mootorina peamiselt tehniliste erialade innovatsiooni.
Huvihariduse termini asendamine noortetööga, on pikemas perspektiivis halbade tagajärgedega, kui asjale vaadata valdkonna sisulisest või inimarengu seisukohalt. On vaja lõpetada kultuuri–, kunsti– ja teadus– huvihariduse meelevaldne surumine üksnes noorsootöö alavaldkonnaks, kuna see väärib läbimõeldud korraldamist nii noorsoopoliitika osana kui ka elukestva täiendusõppena.
Huviharidus väärib senisest suuremat tähelepanu, riiklikult mõtestamist ja eesmärgistamist rahvastiku üldise arengu (inimvara) kontekstis ning ka tervikliku süsteemina korrastamist. Praegune süsteem vajab läbimõtlemist igal tasandil: tuleb omavahel mõtestatult siduda nii huvijuhtide ja kultuurikorraldajate õppeprogrammid, kui ka kunsti ja kultuurihariduseha seotud elukutsete tasustamise meetmed.
Tähtis on, et nii huviharidus, kui vabaharidus oleksid võimalikult kättesaadavad ja vabad mistahes ideoloogilisest või instrumentalistlikust survest, käsitletud hariduse osana ning riiklikult teadvustatud kui inimõigus, õnnelikkuse ja ühiskonna heaolu eeldusena. Seetõttu, lähtudes inimarengust ja rahvastikust kui andekuse ressursist, tuleb kaaluda huvihariduse käsitlemist eraldi elukaarepõhise talendipoliitikana, mis on riiklikult oluline ja panustab ühiskonna innovatsioonivõimekusse, jätkusuutlikusse arengusse.
Egge Kulbok-Lattik (PhD)
Kasutatud kirjandus:
Ball, Stephen J. (2010) New class inequalities in education; Why education policy may be looking in the wrong place! Education policy, civil society and social class. International Journal of Sociology and Social Policy, 2010, Vol.30(3/4)
Chisholm, L., Hoskins, B., Glahn, C. (2006). Väärtuse kasvatamine. Potentsiaal ja sooritus mitteformaalses õppes. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium
Falco, P. (2018). ettekanne, Riigikogu Tuleviku seire keskuse konverentsil Tuleviku Töö. OECD eksperdi Paolo Falco ettekanne https://www.youtube.com/watch?v=1GkFnSH0j7I
HTM visioonidokumendid, HTMi veebis: https://www.hm.ee/et/kaasamine-osalemine/haridus-ja-teadusstrateegia-2021-2035/visiooniloome;
https://www.hm.ee/sites/default/files/tark_ja_tegus_eesti2035_kokkuvottev_visioonidokument.pdf
Huvihariduse olukorra ülevaade EHIS-e andmete põhjal 2008/2009 õppeaastal. Haridus- ja Teadusministeerium http://www.hm.ee/index.php?popup=download&id=9950
Jung, N. (2013). Noorsootöö kui väärtuskasvatus. 34-47
Kodanikuühendustele kultuuri-, spordi- ja noorsootöötoetuste andmine valla- ja linnaeelarvest. Riigikontrolli auditiaruanne 2010. http://www.riigikontroll.ee/DesktopModules/DigiDetail/FileDownloader.aspx?FileId=11072&AuditId=2129
Karu, K. jt (2019) Mitteformaalõppe tähenduse konstrueerimine poliitikadokumentides,
Eesti Haridusteaduste Ajakiri, nr 7(1), 2019, 50–75, doi: https://doi.org/10.12697/eha.2019.7.1.03
Kulbok-Lattik, E. ja Kaevats, M. (2018) Vaimult suureks. Ühiskondliku innovatsiooni alused , Riigikogu Toimetised, Eesti rahva tulevik, nr 38/2018, lk 73–85, https://rito.riigikogu.ee/wordpress/wp-content/uploads/2018/12/Vaimult-suureks.-%C3%9Chiskondliku-innovatsiooni-alused.-Kulbok-Lattik-Kaevats.pdf
Kulbok-Lattik, E. (2016). Eesti modernse rahvusliku innovatsioonisüsteemi kujunemisest rahvahariduse ja rahvamajade toel. Riigikogu toimetised 34/2016, lk 35-55,
https://rito.riigikogu.ee/wordpress/wp-content/uploads/2017/06/RiTo_34.pdf
Kulbok-Lattik, Egge (2015). The Historical Formation and Development of Estonian Cultural Policy: Tracing the Development of Estonian Community Houses (Rahvamaja). Dissertation, University of Jyväskylä. https://jyx.jyu.fi/dspace/handle/123456789/47243 6
Kurvits, A. (1938) Eesti rahvahariduse ja kultuuriala korraldus. Haridusministeeriumi seadused ja määrused.
Laane, K. (1994) Eesti Haridusliit 1924–1940. Tallinn 1994
Laes, T-L. (2012) Vaeste perede laste ja noorte huvihariduses osalemine. Kogumikus „Eesti piirkondlik areng“. Statistikaamet 2012
www.stat.ee/publication-download-pdf?publication_id=29863#page=85
Maailmapanga programm ja uurimus, (2019), http://www.worldbank.org/en/publication/human-capital
Noortevaldkonna arengukava 2014-2020. Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Noorsootöö Keskus. https://www.hm.ee/sites/default/files/nak_est.pdf
Noortevaldkonna programm 2018-2021; https://www.entk.ee/sites/default/files/Noorsoot%C3%B6%C3%B6taja%20kutsestandard_2017.pdf; Noorteseire aastaraamat 2011. Noored ja noorsootöö. www.noorteseire.ee
Raun, T. Ü. (2009) Eesti lülitumine modernsusesse, Tuna, 2009
Rahvastikupoliitika põhialused, https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2018/03/Rahvastikupoliitika-pohialused-2035-PDF-680-kB.pdf
Selliov, R.(2017) HTMi aasta-analüüs. Eesti hariduse viis tugevust. Osalus noorsootöös
https://www.hm.ee/sites/default/files/uuringud/eesti_noorte_osalemine_noorsootoos.pdf
Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut (2018) Noorsootöös osalevate noorte rahulolu noorsootööga. uuringu lõppraport,https://www.hm.ee/sites/default/files/uuringud/noorsootoos_osalevate_noorte_rahulolu_noorsootooga_loppraport_2018a.pdf
Tiit, E-M. (2018) Sündimuse suurendamisest Eestis. https://arvamus.postimees.ee/4422437/ene-margit-tiit-sundimuse-suurendamisest-eestis-on-korgharitud-naistel-partnereid-raske-leida; https://inimareng.ee/
Valge, M. (toim). Noorsootöö õpik. Tallinn: ENEB.
Väli, M. (2013) Riigikogu Kantselei õigus–analüüsiosakonna analüüs teemal „Huviharidus“.
Inglehart, R. (2018). Cultural Evolution. People’s Motivations are Changing, and Reshaping the World.
https://www.riigiteataja.ee/akt/13312632
https://www.riigiteataja.ee/akt/12809661.https://creative.ireland.ie/en/about
http://www.gov.scot/Resource/0049/00497339.pdf
http://www.uniarts.fi/en/research
LISA 1.
Eesti Kultuuri Koja, Haridusfoorumi ja Teaduste Akadeemia ühisprojekti, Eesti Kultuuri ja Hariduse Kongressi 23.-25. 11.2018, raames toimunud kahe ümarlaua ettepanekud huvihariduse teemal:
I Huvihariduse töörühma kokkuvõte, Viljandi seminar 24.09.2018
Osalesid: Anneliis Terep ja Piret Anier (Jätkusuutliku arengu hariduse erakool, JAH-haridus), Peep Tobreluts, Tonio Tamra (Viljandi Muusikakooli direktor), Meeri Krass (Villevere hariduseksperimendis osalenud noor), Piret Mädamürk (Viljandi Huvikooli direktor), Anneli Kundla (Suure-Jaani muusikafestivali ja kultuurimaja direktor), Lembit Orgse (EMTA professor)
Põhisõnumid
- Tähtis on, et üldhariduses säiliks senises mahus Eestis traditsiooniliselt kunstide ja spordihariduse osakaal:
– aitab leida teed huviharidusse;
– aitab avastada andeid;
– aitab üldhariduses tasakaalustada erinevate ajupoolkerade pingutusi tavaõppes (loomingulist kujutlusvõimet stimuleeriv käeline tegevus versus ratsionaalne ja faktitihe õppimine, ning sportlik tegevus versus istumine).
- Huviharidust tuleb käsitleda haridussüsteemi osana, mis loob ja panustab ühiskonna andekuse ressurssi. Huvihariduse käsitlemine haridussüsteemi osana eeldab:
– huvihariduse sügavamat mõtestamist ja süsteemi korrastamist;
– eri tasemega juhendajate ja õpetajate õppe, kutse- ja palgasüsteemi korrastamist;
– riiklikku tervikvaadet ja sidusrühmadega koostööd;
– teaduspõhist lähenemist ning kompetentsi koondamist sellise vaate kujundamisel ja haldamisel;
– eeldab kokkuleppeid KOVidega.
Ettepanekud huvihariduse süsteemi korrastamiseks:
- Tuleb eristada üldharidusest väljajäävas ja noori puudutavas huvihariduse valdkonnas kolm tasandit, reastades need järgnevalt tegevuse intensiivsuse ja nö “süvitsimineku” järjekorras: huvitegevus, huviharidus ja eelkutseõpe, mis omakorda jaguneb valdkonniti: kaunid kunstid, loodusteadused/tehnika ja sport.
- Tuleb korrastada kaunite kunstide huvihariduse valdkond, mille probleemid on osalt kindlasti seotud administratiivse killustatusega, (kui spordil ja loodusteaduste/tehnika ja spordi huvihariduse valdkonnas, on olemas juhtivad ja suunavad institutsioonid – vastavalt Olümpiakomitee või ETAGi teadushuvihariduse populariseerimise osakond.
- Kaunite kunstide huviharidus on killustunud halduslikult:
(1) nende õppesisu panustab ja kuulub kultuuri (ministeeriumi) valdkonda;
(2) administratiivselt alluvad nad omavalitsustele (eriti kui räägime muusika- ja kaunite kunstide koolide süsteemist) ja
(3) meetmeid rakendab ja poliitikaid kujundab HTM noorsootöö osakond.
- Huvihariduse valdkonna jätkusuutliku ja eduka toimimise tagamiseks on otstarbekas omada selgemat juhtimisstruktuuri (või alluvussuhet). Muusika ja kaunite kunstide valdkond vajaksid ka sellega võrreldavat nö “kehandit”, mille osapooled oleksid kindlasti: Eesti Muusikakoolide Liit (mis ühendab ligi 100 selles valdkonnas tegutsevat kooli ja koolitusasutust 13000 õpilasega. Esimees on Kadri Leivategija), Eesti Muusika ja Teatriakadeemia (kui põhiline õpetajate koolitaja sellele valdkonnale).
Valdkonnas lahendust vajavate probleemidena toodi esile:
– kvaliteetse õpetuse/juhendamise kättesaadavuse tagamine üle kogu riigi (selleks on vaja panna piir õpetajate kaadri vähenemisele, vananemisele ja koondumisele ainult suurtesse keskustesse)
– kõrgharidusega selle valdkonna õpetaja staatuse (kutse) ja palgatingimuste sidumine ja ühtlustamine kogu riigi õpetajatega (lahendus ei ole ainult KOV kätes, vajalik on riigi tugi, et korrastada alluvusstruktuur
– reformida selle haridusvaldkonna staatus (kui üldhariduse süvendatud ja laiendatud käepikendus, kui talendituvastussüsteem).
II Huvihariduse töötoa ettepanekute kokkuvõte kongressil 24.11.2018 Viljandis
Osalesid: Piret Mädamürk (Viljandi huvikooli direktor), Urvi Haasma (Viimsi Muusikakooli direktor), Maie Koldits (Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli klaveriõpetaja, klaveriansambliselts Allegro, Maiu Linnamägi (Märjamaa Muusikakooli direktor ja Märjamaa kultuurimaja huviringi juhendaja), Piret Viirpalu (Tartu Lastekunstikooli direktor) , Katrin Potter (andragoog, Lobi eramuuseumi juht Lääne-Virumaal)), Rein Einasto (emeriitprofessor), Ülle Raud (ühiskonnateaduste magister), Egge Kulbok-Lattik (PhD, kultuuripoliitika uurija, töörühma juht)
Põhisõnumid:
- Huvitegevus ja huviharidus on oluline osa üldharidusest ja elukestvast õppest, mida tuleks näha tervikuna (formaalne + mitteformaalne).
- Huvihariduses osalemine aitab kaasa tulevikuühiskonnas toimetulekuks vajalike üldoskuste (kognitiivsed) nagu loovus, suhtlemisoskus, empaatia, andekuse avastamine ja realiseerimine omandamisele isiksuse tasandil.
- Samuti, soodustab huvihariduse kättesaadavus ühiskonnas oluliste väärtuste ja sidususe, integratsiooni edenemist, tugevdab kogukondlikku identiteeti ning panustab julgeoleku edenemisse.
- Huvihariduse kättesaadavuse aitab ennetada ja toime tulla vaimse tervise probleemidega, sh koolides erivajadustega õpilastel kunstiteraapiad ja eneseväljendus oskused;
- Riik peab suutma määratleda ja eesmärke seadma, milliste huvide kujunemist toetada ja kuidas tellimuse täitmist tagada;
- Õppekavapõhise huvihariduse süsteemi võimekust täita riigi tellimust tuleb hinnata sisulistest kriteeriumitest lähtuvalt.
Ettepanekud:
- Kaardistada olemasolevates dokumentides ja seadustes huvihariduse terminoloogia, määratleda huvihariduse ja huvitegevuse mõisted
- Kaardistada väli – kaunite kunstide ja teiste huvikoolide võrk, huvitegevuse pakkujad, õpetajate kvalifikatsioon, õppekavad ja õpiväljundid;
- Andmebaaside ühildamine on oluline;
- Erakoolid ja huvikoolide teema läbitöötada, aga riigi seisukohast professionaalse kultuuri säilimiseks on vaja toetada neid koole, kes valmistavad ette professionaale. Kaunite kunstide seadus.
- Erinevate õppekavade võimaldamine. Kunstikoolis võib olla ka kunstiring ja muusikakoolis eratundide võimalus neile, kes seda soovivad ilma et neil oleks ambitsiooni saada professionaaliks.
[1] Kolme visioonidokumendi kokkuvõte, samuti ekspertrühmade visioonidokumentide täisversioonid, HTMi veebis: https://www.hm.ee/et/kaasamine-osalemine/haridus-ja-teadusstrateegia-2021-2035/visiooniloome.
https://www.hm.ee/sites/default/files/tark_ja_tegus_eesti2035_kokkuvottev_visioonidokument.pdf
[2] Huvikooli seadus. https://www.riigiteataja.ee/akt/104072017036?leiaKehtiv
[3] Noorsootöö seadus. https://www.riigiteataja.ee/akt/104072017039?leiaKehtiv
[4] Anneli Saro ja Egge Kulbok-Lattiku (2019) ENO-Eesti uuringu ettevalmistava küsitlus, käsikiri.
[5] Noorsootöötaja kutsestandard. Haridus- ja Teadusministeerium, SA Kutsekoda, Eesti Noorsootöö Keskus. Tallinn, 2018.
[6] Karu, K. jt (2019) Mitteformaalõppe tähenduse konstrueerimine poliitikadokumentides,
Eesti Haridusteaduste Ajakiri, nr 7(1), 2019, 50–75, doi: https://doi.org/10.12697/eha.2019.7.1.03
[7] Selliov, R. (2017) HTMi aasta-analüüs 2017. Eesti hariduse viis tugevust. Osalus noorsootöös
https://www.hm.ee/sites/default/files/uuringud/eesti_noorte_osalemine_noorsootoos.pdf
www.stat.ee/publication-download-pdf?publication_id=29863#page=85
Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituut. (2018). Nnoorsootöös osalevate noorte rahulolu noorsootööga. uuringulõppraport,https://www.hm.ee/sites/default/files/uuringud/noorsootoos_osalevate_noorte_rahulolu_noorsootooga_loppraport_2018a.pdf
[8] Eesti Kultuuri Koja Kodulehel, www.kultuurikoda.eu, huvihariduse töörühma tegevustele – protokollid ja ettepanekud huvihariduse rahastamise asjus, töörühmade kogunemised, KOKSi muudatusettepanek.
[9] Eesti Kultuuri Koja kongressis kajastus www.kultuurikoda.eu
[10] Artiklis toetun: doktoritööle ja artiklitele Kulbok-Lattik (2015, 2016, 2018) kuid huviharidust on uuritud mitmetes Aili Aarelaiu uurimustes ajavahemikus (1996-1999); tänuväärse ülevaate teeb Karl Laane, (1994) Eesti Haridusliit 1924–1940. Tallinn 1994. Lisaks, Väli, M. (2013) Riigikogu Kantselei õigus–analüüsiosakonna analüüs teemal „Huviharidus“ ; Laes, Tiiu-Liisa. (2012) Vaeste perede laste ja noorte huvihariduses osalemine. Kogumikus „Eesti piirkondlik areng“. Statistikaamet 2012; Huvihariduse olukorra ülevaade EHIS-e andmete põhjal 2008/2009 õppeaastal. Haridus- ja Teadusministeerium http://www.hm.ee/index.php?popup=download&id=9950
[11] Noortevaldkonna arengukava 2014-2020. Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Noorsootöö Keskus. https://www.hm.ee/sites/default/files/nak_est.pdf ; Noortevaldkonna programm 2018-2021; https://www.entk.ee/sites/default/files/Noorsoot%C3%B6%C3%B6taja%20kutsestandard_2017.pdf; ; Jung, N. (2013). Noorsootöö kui väärtuskasvatus. 34-47; Valge, M. (toim). Noorsootöö õpik. Tallinn: ENEB. Chisholm, L., Hoskins, B., Glahn, C. (2006). Väärtuse kasvatamine. Potentsiaal ja sooritus mitteformaalses õppes. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium jne
[12] Raun, T. Ü. (2009) Eesti lülitumine modernsusesse, Tuna, 2009
[13] Kulbok-Lattik, E. (2016). Eesti modernse rahvusliku innovatsioonisüsteemi kujunemisest rahvahariduse ja rahvamajade toel . Riigikogu toimetised 34/2016, lk 35-55, https://rito.riigikogu.ee/wordpress/wp-content/uploads/2017/06/RiTo_34.pdf
[14] Kurvits, A. (1938) Eesti rahvaharidus ja kultuuriala korraldus. Haridusministeeriumi seadused ja määrused.
[15] Kulbok-Lattik, Egge (2015). The Historical Formation and Development of Estonian Cultural Policy: Tracing the Development of Estonian Community Houses (Rahvamaja). Dissertation, University of Jyväskylä. https://jyx.jyu.fi/dspace/handle/123456789/47243 6
[16] https://www.riigiteataja.ee/akt/13312632
[17] https://www.riigiteataja.ee/akt/12809661.
[18] Kulbok-Lattik, E. ja Kaevats, M. (2018) Vaimult suureks. Ühiskondliku innovatsiooni alused , Riigikogu Toimetised, Eesti rahva tulevik, nr 38/2018, lk 73–85.
[19] https://entk.ee/noorsootoo/noorsootoo/huviharidus-ja-tegevus/
[20] Rahvastikupoliitika põhialuste dokumendi seletuskirjas avatakse võimestatuse seosed https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2018/03/Rahvastikupoliitika-pohialused-2035-PDF-680-kB.pdf
[21] 2018 Riigikogu Tuleviku seire keskuse konverents, OECD eksperdi Paolo Falco ettekanne https://www.youtube.com/watch?v=1GkFnSH0j7I
[22] Soomes (http://www.uniarts.fi/en/research) ja ka mujal Põhjamaades.Soomes tegeleb eri uurimisasutustes nende küsimustega nt Helsinki Kunstideülikoolis, (Uniarts Finland) Soome teaduste akadeemia prioriteedina tegutsev mahukas Cerada uurimisprogramm, Arts Equal (http://www.uniarts.fi/en/research)
[23] http://www.worldbank.org/en/publication/human-capital
[24]https://www.researchgate.net/publication/230557603_Modernization_Cultural_Change_and_Democracy_The_Human_Development_Sequence;