Jüri Reinvere: “Nii kukubki ühiskond kokku”
Üks maailmakuulus sümfoonik ütles kord oma sõbrale: „Kui ma pärast tööd kellegagi koos
aega viidan, siis ma tahan rääkida pankuritega, mitte muusikutega.” Ja põhjenduseks:
„…sest pankuritega saan ma rääkida ka muusikast – muusikutega saan rääkida ainult
rahast.” Minu kogemus kinnitab: nii palju kui ka ei kritiseerita kultuuri
kommertsialiseerumist ning majanduse ülemvõimu, olen märganud tõelist, sütitavat
kultuurihuvi pigem majandusinimeste hulgast. Aga kunstnikud kurdavad oma väheste
sissetulekute üle ning mõtlevad, kust seda juurde saada. Kuid ajad on muutunud ning
ühiskond ei otsi majandusest ega kunstist enam samu asju nagu sada aastat tagasi, Jean
Sibeliuse ajal.
Kuid ajad on muutunud – ning ühiskond ei otsi ei majandusest ega kunstist enam samu
asju nagu sada aastat tagasi, Jean Sibeliuse ajal. Tänapäevane ühiskond on orienteeritud
elamustele, raputavatele emotsionaalsetele kogemustele ning kõik mis ei täida neid
kriteeriume, kuulub valdavalt ebaõnnestunud kunsti hulka. Samas on see üleinimlik nõue
kunstile – eredad elamused kuuluvad igas inimelus pigem harvade kogemuste hulka,
suurema osa ajast peavad inimesed hakkama saama siiski n-ö argipäevaeluga sh. igati
inimliku kunstiga.
Sellest johtub kõigile äratuntav tupikseis: ei kultuur ega majandus kumbki paku enam
seda, mida nad lubavad. Kultuuri väärtustamine käib käsikäes kultuuri võltsusega –
samamoodi nagu reklaam ei räägi enam mitte kui midagi tootest. Kunstnikud promovad
end, riietuvad uhkelt, et siis pakkuda seda olematut kuid nõutud elamust. Riiklikes
struktuurides, eriti tõusvate poliitikute hulgas, peetakse kunstnikke nagu mingiks
kogukonnaks, kes kultuurimaja hallis nurgas nuttes luuletusi loeb, ammu valmis
psühhoteraapiaks.
Samas on siiski kultuur ja majandus sama ühiskonna kaks jalga – ning kui hakkab
lonkama üks, ei jaksa teine enam üksinda kogu seda inimeseks olemist enda peal ära
kanda ning kogu kere kukub kokku, varem või hiljem. Kunst ei suuda ilma materiaalsete
huvideta – ning ühiskond koos oma kaubanduse ning majandusega ei suuda kultuurita,
kes tema eetilisi väärtusi pidevalt korrigeerib – nii nagu nõudlus ja pakkumine
turumajanduses üksteist pidevalt korrigeerivad. Kui jõuame aga seisu nagu täna, et
kumbki ühiskonna osa ei esinda seda, kellena ta ennast esitada püüab, elamegi selles
võltsis ajastus, valeuudiste, ettekujutelmade, soovunistuste ning unenägude peatumatus
soos, mis on ilus ja ohtlik, veetlev ning mürgitav.
Ent nagu kõigi asjadega elus, väheseid asju saab suunata vägivaldselt – enne peab
tekkima vajadus millegi järele, paar kellalööki enne seda kui see asi tegelikult ilmub. Kuid
see vajadus on olemas: seda näen igal pangandusega seonduval üritusel oma kodulinnas
Frankfurdis, seda näen kunstnike hulgas, kes on tüdinud küünilised olemast, inimeste
hulgast, kes enam ei tea, keda valida, et mitte enam seda elu valida, mida on siiani valitud.
Samas olen umbusklik igasuguse muutuse osas, mille aluseks on inimkonna
valgustumine, tavaliselt, ka nendel harvadel juhtudel, nagu elamustegagi, on nad
suunanud hoopis vastupidist teed – otsese terrorini. Võib-olla ei peagi muutus olema suure
massi oma – muutuseks piisab, kui kriitiline hulk ühiskonda mõjutavaid üksikuid tegijaid
saavutab teadmise – kõik on kõigega seoses ning kõike ei saa mõõta rahas või elamuste
suuruses. Seal kusagil vahepeal on elu – argipäevane elu, millest elu tegelikult koosneb;
koos rahavahetuse ning kultuuriga.
Jüri Reinvere