Üks maailmakuulus sümfoonik ütles kord oma sõbrale: „Kui ma pärast tööd kellegagi koos aega viidan, siis ma tahan rääkida pankuritega, mitte muusikutega.” Ja põhjenduseks: „…sest pankuritega saan ma rääkida ka muusikast – muusikutega saan rääkida ainult rahast.” Minu kogemus kinnitab seda – nii palju kui ka ei kritiseerita kultuuri kommertseerumist ning majanduse ülemvõimu – olen märganud tõelist, sütitavatvat kultuurihuvi pigem majandusinimeste hulgast. Aga kunstnikud kurdavad oma väheste sissetulekute üle ning mõtlevad, kust seda juurde saada.
Kuid ajad on muutunud – ning ühiskond ei otsi ei majandusest ega kunstist enam samu asju nagu sada aastat tagasi, Jean Sibeliuse ajal. Tänapäevane ühiskond on orienteeritud elamustele, raputavatele emotsionaalsetele kogemustele ning kõik mis ei täida neid kriteeriume, kuulub valdavalt ebaõnnestunud kunsti hulka. Samas on see üleinimlik nõue kunstile – eredad elamused kuuluvad igas inimelus pigem harvade kogemuste hulka, suurema osa ajast peavad inimesed hakkama saama siiski n-ö argipäevaeluga sh. igati inimliku kunstiga.
Sellest johtub kõigile äratuntav tupikseis: ei kultuur ega majandus kumbki paku enam seda, mida nad lubavad. Kultuuri väärtustamine käib käsikäes kultuuri võltsusega – samamoodi nagu reklaam ei räägi enam mitte kui midagi tootest. Kunstnikud promovad end, riietuvad uhkelt, et siis pakkuda seda olematut kuid nõutud elamust. Riiklikes struktuurides, eriti tõusvate poliitikute hulgas, peetakse kunstnikke nagu mingiks kogukonnaks, kes kultuurimaja hallis nurgas nuttes luuletusi loeb, ammu valmis psühhoteraapiaks.
Samas on siiski kultuur ja majandus sama ühiskonna kaks jalga – ning kui hakkab lonkama üks, ei jaksa teine enam üksinda kogu seda inimeseks olemist enda peal ära kanda ning kogu kere kukub kokku, varem või hiljem. Kunst ei suuda ilma materiaalsete huvideta – ning ühiskond koos oma kaubanduse ning majandusega ei suuda kultuurita, kes tema eetilisi väärtusi pidevalt korrigeerib – nii nagu nõudlus ja pakkumine turumajanduses üksteist pidevalt korrigeerivad. Kui jõuame aga seisu nagu täna, et kumbki ühiskonna osa ei esinda seda, kellena ta ennast esitada püüab, elamegi selles võltsis ajastus, valeuudiste, ettekujutelmade, soovunistuste ning unenägude peatumatus soos, mis on ilus ja ohtlik, veetlev ning mürgitav.
Ent nagu kõigi asjadega elus, väheseid asju saab suunata vägivaldselt – enne peab tekkima vajadus millegi järele, paar kellalööki enne seda kui see asi tegelikult ilmub. Kuid see vajadus on olemas: seda näen igal pangandusega seonduval üritusel oma kodulinnas Frankfurdis, seda näen kunstnike hulgas, kes on tüdinud küünilised olemast, inimeste hulgast, kes enam ei tea, keda valida, et mitte enam seda elu valida, mida on siiani valitud.
Samas olen umbusklik igasuguse muutuse osas, mille aluseks on inimkonna valgustumine, tavaliselt, ka nendel harvadel juhtudel, nagu elamustegagi, on nad suunanud hoopis vastupidist teed – otsese terrorini. Võib-olla ei peagi muutus olema suure massi oma – muutuseks piisab, kui kriitiline hulk ühiskonda mõjutavaid üksikuid tegijaid saavutab teadmise – kõik on kõigega seoses ning kõike ei saa mõõta rahas või elamuste suuruses. Seal kusagil vahepeal on elu – argipäevane elu, millest elu tegelikult koosneb; koos rahavahetuse ning kultuuriga.
Jüri Reinvere 05.03.2020
Teised konverentsiga seotud artiklid: https://kultuurikoda.eu/konverents-2020-artiklid/