Ettekanne kõlas kõigepealt Eesti Kultuuri Koja konverentsil “Kultuur kui kapital” 10. oktoobril 2020
KODUÕU JA ILMARUUM
Valdur Mikita
I OSA.
HINGEMAASTIK
Veel 200 aastat tagasi mahtus inimese elu Eesti külas ära 10 km2
sisse. Suurem osa meie esivanematest ei reisinud elu jooksul kaugemale kui viis kilomeetrit. Selle sõõri sisse jäid kodutalu, mõis,
kirikuaed ja kalmistu. Ometi imetleme nende inimeste loodud
rahvalaule ja eluvaadet. Kultuur on maakera vertikaalne mõõde, omamoodi vapustav teadmine, et taeva suurus ei sõltu krundi
pindalast.
Kõige olulisem osa sellest ruumist oli vahest tilluke koduõu
ja põllulapp. Seal möödus suurem osa inimese elust. Mida kaugemale minevikku, seda suurem oli meie esivanemate füüsiline liikumisruum. 1500 aastat tagasi oli see palju suurem kui 150 aastat
tagasi. 5000 aastat tagasi võis see olla sadu, teinekord isegi tuhandeid kilomeetreid. Tänapäeva turistid meenutavad oma rahutuse
poolest kiviaja inimesi. Veel kaugemale minevikku liikudes võiks
öelda, et turismi leiutasid neandertallased.
Sel kevadel olime äkki tagasi selles kitsukeses maailmas —
sunnismaisuse tingimustes, mille kehtestas väikest kasvu kuri
mõisnik nimega Koroona. Kapitalistlik ühiskonnakord asendus
viirusliku korraga ja inimesed leidsid end taas väga väikeselt
maalapilt, oma koduõuest. Koduõu sai äkki tähtsaks. Kodutunde
seotus maa ja maastikuga on üks eesti kultuuri tunnusjooni. See
Essee põhineb 10. oktoobril 2020 Tallinnas Eesti Kultuuri Koja
aastakonverentsil “Kultuur kui kapital” peetud ettekandel.
1Koduõu ja ilmaruum
paistab kohe silma, kui kaugemalt vaadata. Need, kes on pikka
aega mujal elanud, panevad seda otsekohe tähele. Igaühel on siin
oma Vargamäe. Oleme vist koduigatsuse maailmameistrid.
Niisiis on kodu meie jaoks eelkõige maastik. See on väga oluline teadmine. Ka meie siseilm on maastikuline. Suudame elavalt
ette kujutada, milline on sügisene seenemetsa lõhn, härmatanud
rabamaastik, üleküpsenud tikripõõsad. Sedamoodi meelepilte on
lugematu hulk, sageli rändame neis oma mõtetes. Sellistel sisemaastikel on sündinud suurem osa meie rahvalauludest, võib-olla
kõige unikaalsem osa meie kultuurist. Läänemeresoomlase elutunne sirgub ikka lageda taeva all.
II OSA.
MÕTLUSTALU JA MÕNDA
Koduõuega on seotud mõned olulised asjad. “Mõtestatud” maakodu loomine on paljude tänapäeva inimeste igatsus. Mulle meeldib Toivo Tootseni leiutatud muhedavõitu termin “mõtlustalu”.
Katsume korraks vaadata, mis selle taga peidus on.
Keskendun lühidalt kolmele asjale: haridus, tervis ja jätkusuutlik ilmavaade.
Kõigepealt haridusest. Eestlaste maakodudest on vähehaaval
sündimas maailmatasemel taristu: rahvusvahelised kontaktid ja
suured ideed sünnivad sageli sauna taga tiigi ääres. Peaaegu igaühel meist on varuks mõni pöörane lugu, kuidas Eesti koduõu ühe
välismaalt tulnud sõbra ära võlus või suisa ära tinistas. Millegipärast meeldivad meile eriti lood just aru kaotanud jaapanlastest,
sest nemad juba naljalt endast välja ei lähe. Aga näe, suitsusaun
kisub maha isegi nende tuhandeaastase kombluskooriku. Saunakoolidest eesti hariduse lugu kunagi pihta hakkas, ja nüüd oleme
ringiga sinna tagasi jõudnud.
Veidi ka tervisest. Meeste jaoks ei ole paremat vaimse ja füüsilise rehabilitatsiooni vormi kui küttepuude lõhkumine. Naistel on selle tarvis sagedasti iluaiandus või väike peenramaa. Nii
võiks meil Eestis sviitidega vanadekodu kõrval olla ka üks vana
talumaja, kus inimene saaks vanuigi toimetada ja taevaisale rõõ2Valdur Mikita
muks olla. Üks korralik koduõu pakub tuhandel viisil loomingulist eneseteostust, puude ladumisest kauni kompostihunnikuni. Ja
kui aega on oodata, saab igast puuriidast viimaks kompostihunnik. Kui viiskümmend talve järjest mõne jalgu jäänud lauahunniku peale sisistada, siis ta mädanebki ära. Eit on rahul ja taat on ka
rahul. Selline on eesti elutarkus.
Üks huvitav asi on veel. Ei usalda eesti inimene väga joogat
ja meditatsiooni, see kunst on talle veidi kaugeks jäänud. Õues
toimetamine ongi eestlase meditatsioon. Tema käib ikka ennast
“laadimas”, olgu metsas või mererannas, aga kõige sagedamini
vist küll koduõues. Eestlase hing on nagu vana jalgratta dünamo:
veered jumala abiga õigesse paika, laed ennast elusaine paistel
“energiat” täis ja tuksud jälle päevakese edasi. Midagi erilist vaja
teha ei ole, ainult antenn tuleb õigeks seada. Kokkupuude elusainega on väga tähtis, see on võtmekoht. Väärt elu on see, mis
toimub looduse keskel ja lageda taeva all. Miski ütleb inimesele,
et kultuur on osa looduse eluringist, selle kogemine.
Kolmandaks, jätkusuutlik ilmavaade. Selle kohta võiks öelda
ka talupojatarkus. Teatud küljest on see ühtlasi tõsimeelne julgeoleku küsimus. See tähendab oskust ja usku endale ise toitu kasvatada, see tähendab potipõllundust ja väikest õunaaeda. Teame,
et potipõllundust üritatakse maailmas siin-seal suure raha eest tagasi tuua. Võib-olla see isegi õnnestub, aga näiteks hajaasustust
taastada ei suuda ükski riik, isegi mitte kõige rikkam. Meil on mõlemad veel loomulikul viisil olemas. Võib muidugi küsida, kas
me ikka pohlamoosiga Novitšoki vastu saame, aga ugrilased on
ennegi igasuguseid imelikke asju uskunud.
Nõnda võiks öelda, et Eesti talumaastikus on midagi sellist,
millest suur maailm unistab, mida igatseb ja taga otsib. Kuid
kas me ise näeme ja tajume seda? Millegipärast meenub siin üks
19. sajandil Eestiski maad võtnud karismaatiline usuliikumine —
taevaskäijad. Üks Viljandimaa tüdruk näinud taevas suurt rehemaja, kus halli habemega vanake ulatanud lastele päratu kausiga
kärjemett. Ümberringi kasvanud hiiglasuured maasikad. See pilt
on peaaegu täiuslik. Ainult ülikiire internet võiks veel olla. Siis
ongi paradiis.
3Koduõu ja ilmaruum
III OSA.
KODUÕUE ILU
Räägitakse, et savann pidada olema evolutsioonilises mõttes inimese lemmikmaastik. Seal tulid meie esivanemad puu otsast alla,
seal tunneb psüühe ennast õnnelikuna. Eesti mõistes on see siis
puisniit, või miks mitte vana taluõu suurte puudega. Aga mispärast inimene armastab suuri puid? Sotsiobioloogia looja Edward
O. Wilson on sellele vastanud niiviisi: suured puud pakkusid savannis ellujäämisvõimalust kiskjate rünnaku korral. Nii seostusid
üksikud suured puud kesk lagedat välja inimesele turvatundega.
Nüüd, kus maailmas on jälle kiskjad liikvel, tundub mõte suurte
õuepuudega koduaiast kuidagi iseäranis rahustav.
Tegelikult pole õuepuude istutamise komme kuigi vana. Algul oli koduaia puudel pigem praktiline väärtus: pärn oli hea mesilastele, kask ja vaher andsid mahla, saarest ja tammest sai väärt
tarbepuud. Vaadates praegusi Eesti õuepuid, võib teha veel ühe
isevärki tähelepaneku: need on tihtilugu ebaharilikult laia võraga, meenutades eemalt troopilisi palme. Põhjus on sageli selles,
et näljavalus mullikas või varss on kunagi kasel või tammel möödaminnes ladva ära napsanud. Õige Eesti koduaia puu nii nagu
õige eesti meeski kasvab ikka laiusesse.
Põlistalude õued on kujunenud väga pika aja jooksul, need on
sopilised, põnevad ja rikkad. Seda rikkust on maailma kordategemise tuhinas väga kerge likvideerida, selle taastamine on aga ühe
inimpõlve jooksul võimatu. Eesti põliseid aedu kummitab sama
häda mis Madalmaades, kus pärismaised liigid on juba ammugi
välja vahetatud Jaapanist pärit ilutaimedega. Ilusate klantspiltidega aiandusajakirjad on väga ohtlik kraam. Eestis võtab ühe korraliku vana õunapuuaia kujunemine vähemasti 100 aastat, iluaia
saab rajada kümnega, ja kui raha on, siis veel kiiremini. On aga
õunapuuaed kord maha võetud, siis ei saa enam vanaema õunapuu
otsa minna, lapselapsed jäävad kurvaks ja lähevad tagasi linna, istuvad arvuti taha ja jäävadki eluks ajaks sinna kügelema.
Maailma ei tohiks lõpuni korrastada ja tsiviliseerida, seal ei
ole inimesel enam hea olla. Kui jõed on sirgeks aetud ja sood
põldudeks küntud, tuleb viimasena ikka nälg. Ja kui ka nälg veel
4Valdur Mikita
niipea ei tule, siis depressioon ja ärevushäired kindlasti, sest inimest ei saa kasvatada kasvuhoones või põllu peal, seal jääb tema
vaim kängu. Inimene vajab vaba ja metsikut mõtlemist.
Uku Masing on heldimusega kirjutanud oma lapsepõlve õuemurust Raikkülas. Ta meenutab, et seal oli ikka teeleht, linnurohi
ja lõhnav kummel. Kui sellist õuemuru elavalt ette kujutada, tuleb
justkui kaasa ka Masingu tarkus ja eluvaade. Lõhnavale kummelile võib ämbrite kaupa solki ja seebivett kaela valada, see ei tee
talle tuhkagi. Kui aga hakkad liig agaralt muru niitma, kaovad
nii kummel kui ka linnurohi. Lõhnav kummel on natuke eestlase moodi: talle võib aastate kaupa avalikult reovett pähe kallata,
see ei tee talle midagi. Aga üks anonüümne kommentaar niidab
ta viimaks ikka jalust.
IV OSA.
RIIK JA PÕRGUTULI
Koduõu ja kodusõda algavad mõlemad sõnaga “kodu”. Koduõu ja
kalmistu on vist kaks viimast pelgupaika eesti mõtteruumis, igal
pool mujal käib juba sõda. Poliitika — see on täiemahuline kodusõda, kodusõda käib meedias, metsanduse arengukavas, sõda
käib Tallinna-Tartu maanteel, trammis ja trollibussis. Kui õudusfilmide meister Alfred Hitchcock oleks näinud televiisoris mõnda
avalikku debatti, poetanuks ta ilmselt ainult ühe sõna: “Õudne!”
Me oleme sisenemas lagunemise ja mädanemise ajastusse.
Toon ühe näite avalikust ruumist, mis valmistab loodetavasti
paljudele äratundmisrõõmu. Pole ehedamat võrdkuju tänapäeva
elust kui inimene, kes seisab pangaautomaadi juures, et sooritada
kapitalismi püha riitust: võtta seinast sularaha. Kui kodanik juhtub seisma mõnele oma saatusekaaslasele lähemal kui kaks meetrit, hõigatakse talle, miks te selga trügite?; kui ta seisab kaugemal
kui kaks meetrit, ei pruugi teised aru saada, et inimene seisab järjekorras, ja juba keegi röögatab, miks te vahele trügite?. Häda on
selles, et Eesti tunderuum on täis sedavõrd pingsat õiglustunnet,
et inimese lubatud positsioneerimisviga on umbes 5 cm, aga mitte
mingil juhul 50 cm!
5Koduõu ja ilmaruum
Selles kummalises valemis on üks võimalik vastus ka kodusõja põhjuste kohta. Ja selle kohta, miks Eesti avalik ruum on nii
vaenulik ja kuri. Seda iseloomustavad kolm asja: esiteks, pöörane õiglus(tunne), teiseks, viha, kui seda õiglust ei ole, ja kolmandaks, sarkasm, kui õiglust ei ole ega tule. Tegelikult on need kolm
väga õilsad tunded. Kuid häda on selles, et need kolm voorust ilma teise pooleta ei tööta. Õiglus ei tööta, kui puudub andeksandmine — sellest saab ükskõiksus; viha ei tööta ilma naeratuseta —
sellest saab vihkamine; ja sarkasm ei tööta ilma huumorimeeleta — sellest saab ülbus. Selle hirmsa seguga võime ennast kergesti
õhku lasta. Nii on põhjatust õiguse tagaajamisest saanud justkui
Kalevipoja mõõk, mis lõikab meie kultuuri jalasooni. Ja siin võiks
olla üks kõvemat sorti pähkel pureda õiguskantslerile: kuidas vähendada rahva õiglustunnet, et elu jälle normaalseks muutuks?
Eestis on pea olematu andeksandmise kultuur, seepärast on
siin vähe suuremeelsust, ja see teeb vahel hingamise raskeks. Hea
küll, kui me ei saa seinast raha võtta, siis maksame kaardiga, aga
elus on asju, kus kaardimakset ei ole. Küsime siis nii: mida teha
oma sangaritega, kes on teinud mõne suuremat sorti vea? Ehk küsime siis otse: kas Mati Alaver läheb põrgusse? Ma julgeks pakkuda ühe inimese, kes sellele juba 150 aastat tagasi vastas: Friedrich Reinhold Kreutzwald. Eepose viimases peatükis on meile sõnum: Kalevipoeg ei läinud taevasse, ei läinud ta ka põrgusse ega
jäänud maa peale vedelema. Kreutzwaldi lahendus on peaaegu
geniaalne; lugegem see viimane, XX peatükk uuesti mõttega läbi. Seal on kirjas midagi väga olulist ka meie sangarite kohta.
Kreutzwaldi sõnum Alaverile, Veerpalule, aga veel enam meile
kõigile on lihtne ja inimlik: “Tulge tagasi!” Ka sangarite elus on
hetki, kus nad vajavad inimlikku tuge ja seda, et keegi seda neile
lihtsalt ütleks. Kui Eesti ruumi tekiks väike ristiinimese aken, mis
hüüaks tagasi kõik meie kadunud pojad, oleksid inimesed rabatud
selle võimatu võimaluse jahmatavast ilust. Seda akent pole vaja
ju meie sangaritele, vaid ikka pigem meie endi hingele.
Pöördugem nüüd lõpetuseks tagasi 200 aasta tagusesse maailma, kus inimeste keskmine eluiga jäi 25 eluaasta kanti ja nende
elurännak mahtus ära 10 km2
sisse. Tõtt-öelda, ega meid ju väga
ei huvitagi, kas paarisaja aasta eest virutas vankriaisaga Jüri Mar6Valdur Mikita
dile — või oli see vastupidi; kas Krõõt pani Marile lüpsikuga või
äigas ikka Mari esmalt Krõõdale. Karta on, et me ei lepi kunagi
lõplikult kokku, kes on õige ja kes vale, kellel on õigus ja kellel
mitte.
Mis meid siis üldse aitaks? Ma arvan, et selle nimi on avarus. Mõttesuurus ajas ja ruumis. Need ammusel ajal elanud inimesed — neil olid nägemuslikud, lausa jahmatavalt suured unistused, mis siis, et nad alatasa omavahel kaklesid. Nad suutsid ette kujutada vähemasti kümmet inimpõlve ja meie elame praegu
nende unistuste sees. Ilma pööraste tuleviku-unistusteta seal koduõues 150 aasta eest ei oleks meid lihtsalt olemas. Ei oleks eestikeelset ega -meelset kultuuri, ei oleks raamatuid, ei oleks rahvalaulu, ei oleks Kultuurikoda — ei oleks mitte midagi. See ei ole
kõnekujund, see on fakt.
Ja nii peaksime ka meie tagasi minema sinna koduõue, ootama, kuni tähed paistma hakkavad, ja mõtlema siis kümme inimpõlve ette: mida me üldse sellest elust tahame? Sel hetkel ei ole
lüpsikutel ega vankriaistel enam mingisugust tähtsust. Vaikigu
kodusõja relvad nendeks hetkedeks, mil me mõtleme asjadele,
mida me ise ei näe.
KOKKUVÕTE
Paarsada aastat tagasi piirdus inimese liikumisruum Eesti külas
umbes kümmekonna ruutkilomeetriga. Suurem osa vanast rahvapärimusest, mis meieni on jõudnud, pärineb inimestelt, kes
olid äärmiselt paiksed. Seetõttu moodustasid koduõu, põllulapp ja
puudesalu tunnetusliku ruumi, kus sündis suuline kultuur ja esivanemate eluvaade. Igatsus maakodu, oma paiga ja pärimuslikult
laetud ruumi järele iseloomustab ka tänapäeva inimest. Võiks öelda, et talupojakultuuri varemetel on vähehaaval kuju võtmas uut
tüüpi funktsionaalsus, kus lehma- ja kartulikasvatus asendub piskuhaaval vaimuvara kultiveerivate mõtlustaludega. Siiski on ka
potipõllundus ja korilus endiselt au sees. Moodne hobipõllundus
ja -aiandus on järjest enam suunatud tervise eest hoolitsemisele ja
vaimsete naudingute pakkumisele, toiduvarumine on teisejärgulise tähtsusega. Viimasel ajal võib täheldada ka suundumust, kus
7Koduõu ja ilmaruum
paljud kultuurivormid (teater, muusika, luule, samuti hariduslikud ettevõtmised ja mõttekojad) leiavad endale koha Eesti taluõues. Selline lokaalsuse taotlus kõrgkultuuri vormide puhul ning
nende kõrvutamine ja ristamine suulise kultuuri ilmingute ning
pärimusruumiga on huvitav tendents, mis lähitulevikus üsna kindlasti eesti kultuuri rikastab. Nii on koduõuest saanud omamoodi
lokaalne kultuurikeskus, kus eri aja- ja ruumikihtidest pärinevad
nähtused üksteist väestavad. Suitsusaun, männiriisikad ja puuriit
on justkui eesti eluvaate tintinnabuli, kuhu passib väga kenasti ka
Arvo Pärt.
VALDUR MIKITA (1970) on Eesti kirjanik ja semiootik. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogina 1992. aastal ja kaitsnud samas doktoriväitekirja semiootika erialal (2000). 2016.–2017. aastal oli ta TÜ vabade kunstide professor. Praegu vabakutseline. Akadeemias on talt varem
ilmunud artikkel “Kreatiivsuse määratlustest psühholoogias ja semiootikas” (1996, nr 12, lk 2623–2635).