Eesti Kultuuri Koja konverents keskendus kultuuri ja majanduse seostele ning ühisosale
Eesti Kultuuri Koja aastakonverents teemaga “Kultuur kui kapital” toimus 10. oktoobril 2020, Tallinnas, Hiltoni hotellis. Konverentsi eesmärgiks oli luua dialoog materiaalse ning kultuurilise kapitali loojate vahel ning juhtida ühiskonna tähelepanu ohtudele ja riskidele, mis kaasnevad kapitali kitsalt materiaalse käsitlusega riigijuhtimises, teaduses, majanduses ja avaliku ruumi kujundamises.
Otsiti vastuseid küsimustele: Kuidas mõista kapitali avaramas tähenduses? Kuidas saab Eesti mõjutada üleilmset majandust ja kultuuri? Mis on Eesti riigi tuleviku kapitalid?
Päeva avas ja juhtis Pille Lill, Eesti Kultuuri Koja juhatuse liige, tervitussõnadega esinesid Tõnis Lukas, Eesti Vabariigi kultuuriminister ja EAS-i juhatuse esimees Peeter Raudsepp. Konverentsil esines viis ettekandjat ja üldteema Kultuur kui kapital jagunes neljaks temaatiliseks aruteluringiks. Ettekannetega esinesid:
- helilooja, esseist Jüri Reinvere, „Majandus ja kultuur – ühiskonna kaks jalga”;
- innovatsioonifinantsist Killu Tõugu-Sanborn (PhD), “Kultuur kui kapital – mõttekilde Californiast” (California, USA);
- Tallinna Tehnikaülikooli majanduse ja finantsanalüüsi professor Kadri Männasoo, „Heaolu töö ja majanduskasv“;
- kirjanik ja semiootik Valdur Mikita (PhD), “Koduõu ja ilmaruum”;
- loodusajakirjanik Helen Arusoo esitas ühisettekande, “Mahekultuursuse eeldused ja võimalused”, mille koostajateks: Helen Arusoo, Rein Einasto, Leonhard Koort, Kalevi Kull, Valdur Mikita, Ülo Vooglaid.
Esimene aruteluring, Kultuur, Kapital ja Homo Economicus – keskendus inimesele kultuuri ja kapitali loojana. Arutlusringi vedas kultuurisotsioloog ja Eesti Kultuuri Koja juhatuse liige Egge Kulbok-Lattik (PhD), osalesid: ettevõtja ja kirjanik Armin Kõomägi, Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduste professor Kadri Männasoo (PhD), disainer ja Eesti Disainerite Liidu president Ilona Gurjanova, ettevõtja, Akzo Nobel Baltics AS juhatuse esimees Elena Past, litograaf ja kunstnik, Tallinn Art Space omanik, Eesti Kultuuri Koja eestseisuse liige Jaak Visnap.
Teine teema, Kultuur, Kapital ja Elukeskkond, vaatles keskkonna, kultuuri ja kapitali seoseid. Aruteluringi juhtis teleajakirjanik ja EKK eestseisuse liige Tiina Park. Keskenduti küsimusele „Kuidas mõista mahekultuursust?” osalesid: Eestimaa Looduse Fondi looduskaitse ekspert ja juhatuse liige, Silvia Lotman, Kihnu pärimuskultuuri edendaja Mare Mätas, Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere (PhD), Tartu Ülikooli biosemiootika professor Kalevi Kull (PhD), kultuuripsühholoog Linnar Priimägi (PhD).
Kolmas aruteluring oli poliitikute ja noorte põlvkonna esindajate päralt. Leelo Jiménez de la Cuesta (PLMF Arts Management) ja Vootele Päi (Corpore AS) püstitasid poliitikutele kaks küsimust: Mis on Eesti tuleviku kapitalid? ja Mida on Eestil anda üleilmsele majandusele? Poliitikutest osalesid: Riina Solman, Eesti Vabariigi rahvastikuminister, erakond Isamaa; endine kultuuriminister ja Riigikogu liige Urve Tiidus, Reformierakond; kultuuriminister Tõnis Lukas, erakond Isamaa; EKRE Haridus- ja kultuuritoimkonna esimees Toivo Tasa; Riigikogu liige Enn Eesmaa, Keskerakond.
Neljandas, kokkuvõtvas arutelus „Kapital ja ühiskonna vaimuruum“, mida juhtis Maarja Vaino (PhD), kirjandusteadlane, Tallinna Kirjanduskeskuse direktor ja osalesid ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho (PhD), insener ja müügijuht Andre Laanemets, mehaanikateadlane ja Tallinna Tehnikaülikooli professor, Tauno Otto (PhD), püüdsid nn humanitaarid ja reaal- ja tehniliste teaduste esindajad mõtestada kultuuri ja kapitali seoseid.
Konverentsi lõpetas Eesti Kultuuri Koja pidulik Kultuuri Tegu 2019 auhinnatseremoonia ja Annete koja võitja stipendiumi üleandmisega.
Kultuuri Tegu 2019 laureaaditiitli pälvisid MTÜ Eesti Metsa Abiks eestvedajad Linda-Mari Väli ja Martin Luiga.
Peeter Alliku nimeline kunstipreemia anti Eesti performance`i kultuuri arendajale ja Paide kunstiõpetajale Margus Tiitsmaale (kunstnikunimega Sorge).
Lisaks tunnustati Kultuuri Tegu 2019 nominente: Põnevusteater Kellerteater loojat Vahur Keller; Rändav Kultuurifestival Võnge korraldaja Tarmo Sikk, ja Soome-Ugri Filmifestivali eestvedaja Edina Csüllog. Kõik auhinnatud said rahalised preemia. Kultuuri Tegu toetab Eesti Kultuuriministeerium. Tänukirjad andsid üle koja juhatuse liikmed Egge Kulbok-Lattik ja Martti Preem.
Zonta Tallinna klubi president ja koja eestseisuse liige Daisy Järva andis üle preemia Annetekoda 2019 võitjale, Kiviõli noorele lauljale Mirtel Põdrale, kes saab sihtotstarbelise toetuse abil jätkata lauluõpinguid. Annetekoja eestvedaja on koja juhatuse liige Pille Lill.
Mis jäi ettekannetest ja aruteluringidest kõlama?
Konverentsil tõdeti, et on murranguline aeg, kuna oleme sisenemas uude ajastusse, kus kontseptsioonid muutuvad. Helilooja ja esseist, Jüri Reinvere meenutas oma ettekandes “Majandus ja kultuur – ühiskonna kaks jalga”, et oleme eestlastena katsumustest läbi tulnud eeskätt tänu kultuurile ning pööras tähelepanu praegu kultuuri arvel toimuvatele sisukärbetele hariduses. Tema arvates on probleem, et Eesti tugevuseks peetav kultuur on viimasel ajal maailma mastaabis varju jäämas, kuna puudub vajalik ja piisav andeid toetav laiem kontaktvõrgustik. Üksiküritajana on maailmas raske läbi lüüa“. Samuti oli Reinvere skeptiline Eesti digiarengu stabiilsuse suhtes.
Teine peaettekandja Dr. Killu Tõugu-Sanborn osundas Eesti ühiskonna võimalustele muutuvas maailmas: „Eestlased ei saa olla maailmas esirinnas majanduses ega poliitikas, aga saame olla uute teenuste või lahenduste pakkujad. Praegu on maailmas toimumas erakordsed muutused, mille iseloom on evolutsiooniline. Toimub tarbimise, tootmise sisu ja teadvuse muutumine: tootmise maksimeerimisele orienteeritud majandus asendub minimeeriva majandusega, kus võimalikult vähe kasutatakse ressursse. Selline muutus eeldab ka muutusi teadvustamisprotsessides, sh vasaku ja parema ajupoolkera (ratsionaalse ja intuitiivse poole) võrdsemat panustamist majanduses, muutused eeldavat järjest enam loovaid lahendusi. Need riigid ja rahvad, kes uut, alles ilmnevat teadvust suudavad mõtestada, võivad selle põhjal uut väärtust ehk kapitali luua ning seda uut väärtust globaalsetel turgudel kasumiks teisendada. Eestil on siin oma võimalused. Meie tunnusjooned, nagu väike rahvaarv ja suurriikidega võrreldes homogeenne rahvastik ja kultuur, mida oleme miinusteks lugenud, tuleb plussideks muuta. Meil on pikk ajalugu ja mälu, mis tunneb arhailisi praktikaid, mida teised on unustanud.“
Majandusteadlane professor Kadri Männasoo (TTÜ) juhtis tähelepanu, et majandus loob heaolu üksnes inimkapitali ja materiaalse kapitali koostoimes. “Mida kõrgemal arengutasemel ja kaasaegsem on majandus ja ühiskond, seda enam määravad heaolu mitte-käegakatsutavad hüved, eeskätt hariduse, kultuuri ja tervise hüved ning ühiskonnas osalemise ulatus ja kvaliteet”, rääkis Männasoo. „Inimese töö ja vaba aja ümbermõtestamine on post-industriaalsel ajal muutunud eneseteostuse ja pürgimuslike valikute suunas, kuid heaolu kasv saab suunduda materiaalselt tarbimiselt, ühiskondlikule ja kultuurilisele eneseteostusele siiski vaid juhul, kui ühiskonnas on vabanetud vaesusest ja nn Maslow püramiidis kujutatud põhivajadused on rahuldatud“. Ettekande lõpus tõdes Kadri Männasoo: „Eesti kontekstis tähendab, et selleks, et kogu Eesti ühiskonnas toimuks üleminek ellujäämisväärtustelt eneseteostuslike väärtuste suunas, on kõige olulisem väljakutse – vabaneda vaesusest.”
Esimestele ettekannetele järgnenud aruteluringis Kultuur, Kapital ja Homo Economicus olid keskseks küsimuseks inimkapitali, kultuuri ja majanduse omavahelised seosed. Egge Kulbok-Lattik avas teema inimkapitali kontseptsiooni ja Maailmapanga inimkapitali indeksit tutvustades. „Majanduse kese on inimene, ühelt poolt Homo Economicus, kes loob, toodab, kaupleb, leiutab ja teisalt, on majanduse objekt, tarbija. Haritud ja loova Homo Economicuse kujunemine eeldab investeeringuid inimestesse, kapitali, nii majanduslikku kui ka kultuurilist. Nendes seoses peitub ühiskonna rajasõltuvus – vaesus ja harimatus taastoodavad vaesust ja harimatust, seevastu jõukus ja juurdepääs heale haridusele võimaldab igat sorti kapitalil akumuleeruda ja tagab ühiskonnas arenguhüppe. Iga ühiskonna areng sõltub rahvastiku arengust, haritusest, tervisest ja mitmekülgsest võimekusest. Seetõttu on Eesti ajalugu ja ühiskonna arengut silmas pidades teadvustada – vaesuse pika vinnaga mõju haridusele ja majandusele.
Aruteluringis tegeldi konverentsi põhiküsimustega: Kuidas mõista kapitali avaramas tähenduses? Kuidas mõjutab üleilmne vabaturumajandus Eesti kultuuri? Kuidas saab Eesti mõjutada üleilmset majandust ja kultuuri? Kuidas hoida ja arendada Eesti ühiskonna kõrgkultuurilisi pürgimusi?
Küsimusele „Kas nälgiv kunstnik on väärtuslikum kui heas toitumuses olev kunstnik?“ vastas kunstnik ja galerist Jaak Visnap, et kuigi on ajalooline tõepõhi müüdi kujunemisel „nälgivast kunstnikust“, on kunstniku roll lisaks ühiskonna peegeldamisele ja kujutamisele, olla muuhulgas ka nonkonformist, nn „piirideta mõtleja“, suveräänne isiksus ja uute horisontide avaja.
Eesti Disainerite Liidu president Ilona Gurjanova selgitas, et disainerid ei saa olla suveräänsed kunstnikud, kuna nende töö eeldab ühiskonna vajaduste rahuldamist, kliendi vajaduste mõistmist ja koostööd tellijaga. Disaini puhul on kõige otsesemalt seotud kunst, kultuur, majandus ja kapital, mida tänapäeval on võimatu üksteisest eraldada. Disain on muutunud majanduse üheks põhiliseks nurgakiviks toodete ja teenuste arendamisel.
Kirjanik ja ettevõtja Armin Kõomägi sõnul on globaliseerunud maailmale vaja Eesti kunsti samapalju kui Tahiti või Samoa kunstikultuuri. Eelkõige on siinset kunsti ja kirjandust vaja Eestile. Keerukas on aga, kuidas end maailmale kuuldavaks ja nähtavaks teha, kuidas viia Eesti kunsti ja kunstnikke, kirjanikke maailma – see nõuab raha, sidemeid ja tipp-tasemel management `i.
Suurettevõtte Akzo Nobel juht Elena Past, rõhutas, et Eestis mõistetakse sõna kultuuri all peamiselt eri kunstivaldkondi, mis jätab majandusvaldkonnad justkui kultuuriväliseks. Kultuuri käsitlust tuleb avalikkuses laiendada: „kultuur on inimühiskonna loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuse tulemuste kogum”, sellise määratluse alla mahub ka majandus. Laiem käsitlus aitab leida ühisosa ja mõistmist majanduse ja kultuuri valdkondade vahel. Teiseks, võiks riik ja ühiskond tunnustada kunste toetavaid ettevõtteid, kas näiteks maksude, meediakajastuse, eeskuju propageerimise näol vms. Kolmandaks, rõhutas Elena Past, et kultuuri jätkusuutlikkus algab küll kodust, kuid siingi on riigi tugi tähtis: perekonna ja riigi investeerimine haridusse aitab tagada seni loodud väärtuste kogumi jätkusuutlikku arengut. Teemasid käsitleti ka eelarutelus, lähemalt loe SIIT.
Konverentsipäeva teine teema Kultuur, Kapital ja Elukeskkond, vaatles keskkonna, kultuuri ja kapitali seoseid.
Valdur Mikita (PhD), kõneles ettekandes “Koduõu ja ilmaruum” põlisrahva väärtuste hoidmisest globaalsel ajastul. Mikita sõnul on koduõues kui ilmaruumis varjul eestlaste maailmavaade ja esivanemate elukäsitlus. „Suurem osa vanast rahvapärimusest, mis meieni on jõudnud, pärineb inimestelt, kes olid äärmiselt paiksed. Paarsada aastat tagasi piirdus inimese liikumisruum Eesti külas umbes kümmekonna ruutkilomeetriga. Seetõttu moodustasid koduõu, põllulapp ja puudesalu tunnetusliku ruumi, kus sündis suuline kultuur ja esivanemate eluvaade.
Igatsus maakodu, oma paiga ja pärimuslikult laetud ruumi järele iseloomustab ka tänapäeva inimest. Võiks öelda, et talupojakultuuri varemetel on vähehaaval kuju võtmas uut tüüpi funktsionaalsus, kus lehma- ja kartulikasvatus asendub piskuhaaval vaimuvara kultiveerivate mõtlustaludega. Viimasel ajal leiavad endale paljud kultuurivormid (teater, muusika, luule, samuti hariduslikud ettevõtmised ja mõttekojad) koha Eesti taluõues. Selline lokaalsuse taotlus kõrgkultuuri vormide puhul ning nende kõrvutamine ja ristamine suulise kultuuri ilmingute ning pärimusruumiga on huvitav tendents, mis lähitulevikus üsna kindlasti eesti kultuuri rikastab. Nii on koduõuest saanud omamoodi lokaalne kultuurikeskus, kus eri aja- ja ruumikihtidest pärinevad nähtused üksteist väestavad. Suitsusaun, männiriisikad ja puuriit on justkui eesti eluvaate tintinnabuli, kuhu passib väga kenasti ka Arvo Pärt.“
Helen Arusoo, esines ettekandega “Mahekultuursuse eeldused ja võimalused”. Tegemist oli ühisettekandega, mille koostajateks: Helen Arusoo, Rein Einasto, Leonhard Koort, Kalevi Kull, Valdur Mikita, Ülo Vooglaid. Nukker ülevaade, kuidas lennukalt alustanud idee „Mahe-Eesti“, mis sai tunnustuse Arengufondist, kui riiklikult tähtis ja suure potentsiaaliga arengusuund, mis hõlmas laia majandusvaldkonda – põllumajandust, keskkonna teemasid, elustiili, turismi, toidu- ja tervise tootjatele suunatud arenguideed – jooksutati riigiametite ignorantsuse ja vastutöötamise tõttu liiva. Tagamaid selgelt väljendamata, kurnati välja heauskselt panustav kodanikuühiskonna rakuke, kes aastaid töötas Mahe-Eesti arengusuuna idee realiseerimise nimel, justkui Eestis oleks liialt palju inimesi, kelle elu ja tööpanust ei peaks väärtustama.
Ettekannetele järgnevas aruteluringis, mida juhtis: teleajakirjanik ja EKK eestseisuse liige Tiina Park keskenduti küsimusele „Kuidas mõista mahekultuursust?”
Sellele vastates jõuti eetilise inimese ja ökoloogilise eluviisini. Tarmo Soomere märkis, et inimese põhilised eluks vajalikud kapitalid ja ressurss lähtub keskkonnast ja loodusest: nii vesi, õhk, maa, mets, põllumajandus ja kõik muu. „Kuid aja jooksul on muutnud tähtsuse järjekord: kui kunagi peeti rikkaks neid maid ja rahvaid, kus looduslikku ressurssi oli palju, siis nüüd peetakse rikkaks neid maid, kus on targemad inimesed.“
Tartu Ülikooli biosemiootika professor Kalevi Kulli sõnul: „Nii kultuur ja loodus, mõlemad on paigapärased nähtused ja kui neile on arenguks aega antud, siis nad tasapisi mitmekesistuvad ja tasakaalustuvad ja mahekultuur on see, kui kõigis oma otsustes võetakse arvesse ökosüsteemi.“
Silvia Lotman, Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees: “Nii inimesi kui ka loodust tuleb kaitsta koos, sest Maa elurikkuse säilitamine pole mingi luksus, vaid meie ellujäämise eeltingimus.”
Mare Mätas, SA Kihnu Kultuuriruum juhataja märkis, et „eripärane keele- ja kultuuriruum ning looduslik keskkond nt nagu Kihnu saar, kus on säilinud elav pärimuskultuur, on ülitähtis kapital, mille najal elabki saarekese loome- ja turismimajandus. Suvisel ajal on Kihnu külalisterohke paik, kuid muret teeb selle majandusharu sesoonsus. Lisaks muudab muude töökohtade puudus pärimus-kultuuri jätkusuutlikkuse küsitavaks, sest kultuurikandja on inimene.“
Professor Rein Einasto sõnul on inimene on geneetiliselt looduse osa, ent tehnika ja rahvaarvu tormilise kasvuga on temast saanud looduse vastand, kus inimene on end ülekohtuselt pidanud küll looduse isandaks, samas suutmata selle harmoonilise eksistentsi eest vastutada, seda kindlustada. Einasto rõhutas inimsuse eestvõitleja Albert Schweitzeri põhideviisi: “Aukartus elu ees”. „Inimese ja looduse suhteid analüüsides, mõistame, et biosfääri kui kogu maise elukeskkonna erakordsust, kus suurimaks väärtuseks on elu ise, millele inimese juures lisandub unikaalse eripärana vaimsus, olemisele – kultuur: nii materiaalne kui vaimne.“ Einasto selgitab mahekultuursust kui keskkonna- ehk ökokesksust, Norra ökofilosoofi Arne Naessi sõnadega: “Kõik eluvormid ja eluta loodus on võrdselt olulised, ka maastikul on seesmine õigus olla niisugune, nagu ta on, kus inimene kui liik peab end taandama üheks paljudest võrdsete seas. Kõigil eluvormidel on võrdne õigus oma potentsiaali realiseerida. Eneseteostus on igaühe õigus, ent eeldusel, et see ei sega teiste eneseteostust.”
Intrigeeriva etteaste tegi konverentsil kultuuripsühholoog Linnar Priimägi (PhD), kes pareeris elavalt kirjanik Valdur Mikita kujundit koduõest kui ilmaruumist, paigutades end eestlase ja eurooplasena maailmakultuuri osaks: „Minu koduõue peab mahtuma Goethe, Schiller ja Hegel ja see kõik ei mahu 6 hektarile! Olen Eurooplane!“ Esinedes kompromissitu vaatega hariduse tähtsusest väikerahva saatuse kujundamisel, tsiteeris Priimägi filosoofe ja klassikuid rõhutades üleskutset: „Kultuur on sõda harimatuse vastu! Relvastuge! Õppida, õppida, õppida! – nagu ütles V. I. Lenin. Olge ja saage asendamatuteks, haridus annab potentsiaali. Kultuur on taktiilne puudutus ja selles mõttes täiesti MAHE.“
Poliitikute aruteluringis juhtisid vestlust Leelo Jiménez de la Cuesta (PLMF Arts Management) ja Vootele Päi (kommunikatsioonikonsultant, Corpore AS), kes püstitasid poliitikutele kaks küsimust: Mis on Eesti tuleviku kapitalid? ja Mida on Eestil anda üleilmsele majandusele? Poliitikud Riina Solman, Eesti Vabariigi rahvastikuminister, erakond Isamaa; endine kultuuriminister ja Riigikogu liige Urve Tiidus, Reformierakond; kultuuriminister Tõnis Lukas, erakond Isamaa; EKRE Haridus- ja kultuuritoimkonna esimees Toivo Tasa; Riigikogu liige Enn Eesmaa, Keskerakond, nimetasid tuleviku kapitali komponentidena: tervis, inimeste kestlikkus ja pealekasv, innovatsioon – ning ettevõtliku vaimu kasvatamise tingimusi – korralik lastetuba ja edasipärandamine, fantaasia soosimine, annete edendamine, initsiatiivi haaramise julgustamine, järjepidevus, kultuuriinimeste kaasamine poliitikasse, loomuliku huvi tekitamine, tunnustus.
Vootele Päi viskas omakorda õhku küsimuse, mis võiks olla Eesti kultuuri kapitalis aktiva ja mis passiva poolel ning pakkus ise, et esimesse neist võiks kirjutada moekunsti ja disaini ning teise koorilaulu ja rahvatantsu.
Kahe kapitali seotus tuli väga hästi välja ka kokkuvõtvas aruteluringis „Kapital ja ühiskonna vaimuruum“, mida juhtis Maarja Vaino (PhD), kirjandusteadlane, kes rõhutas, et „Pelgalt majanduskapital ilma kultuuriliseta viib maailma kaosesse, kultuuriline kapital ohjab ja suunab, et majanduskapital teeniks inimkonda ja kohalikke kultuure. Kultuuri võib näha sisekõnena, mis teatud arenguastmes veel lastel puudub, mistõttu nad ei oska vaikselt mõelda ja lobisevad valjult omaette. Kutsun kuulajaid üles suuremale sisekõnele: me ei pea enda olemasolu teadvustamiseks seda teistele tõestama.“
Ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho (PhD), sõnul: “Kõige olulisem on mõista, kui väärtuslik kapital seisneb selles kultuuri ajaloolises varaaidas, mida oleme sadu aastaid kogunud, mis on salvestunud kultuuris ja keeles. Maailmale ei ole vaja Eestit pool-ingliskeelse kultuuriprovintsina. Kui lahustume suures majandusliku kapitali meres ja kaotame keele, siis kaotame oma kultuurilise varaaida”, kaardistas Kiho hetkeseisu.
Insener ja müügijuht Andre Laanemets, mehaanikateadlane ja Tallinna Tehnikaülikooli professor, Tauno Otto (PhD), püüdsid mõtestada kultuuri ja kapitali seoseid läbi tehnikateaduste ja insenerikultuuri, mis loovad tingimused ühiskonna arenguks ja heaolu kasvuks, milleta ei ole võimalik elul edeneda. Looming ei sünni mitte üksnes nn humanitaarias vaid ka reaal- ja tehniliste teaduste esindajad leiutavad ja loovad. Samas on looming kaunites kunstides samuti tootmine. Senised avaramat nägemist piiravate takistustega koormatud vaated tuleb tahes tahtmata ümber mõelda ja ümber mõtestada.
Konverentsil osalesid vaatlejatena Tiiu Kuurme, Tiina Lokk, Jako Kull ja Aarne Toomsalu, kellel oli palutud jälgida toimuvad ja peegeldada tagasi, mis tundus vaatlejaile oluline. Vaatlejate hinnangutest jäi kõlama:
Tiiu Kuurme: konverentsi ülesanne oli luua dialoog kahe kapitali vahel. Eri elualade inimesed ei kahelnud, et ühenduslüli on olemas. Kultuur ja kapital kuuluvad ühte inimeste maailmas. Huvitavad olid esimesed ettekanded kaugelt eemal olevatelt eestlastelt, kes näevad olukorda laias perspektiivis, näevad meie siinset olemist võrrelduna maailmakogemusega. Nende lugemus on muljetavaldav, teise kultuuri taust annab võrdluse. Soov, et inimkonnal oleks tulevik, eksistentsiaalne küsimus. Eesti ei suuda olla maailmas esirinnas majanduses ega poliitikas, küll aga suudame hariduses, teaduses, kultuuris. See, et Eestiga oleme seal, kus oleme, on tänu kultuurile. Muljet avaldas ka 2020. aasta maailmapanga Inimkapitali indeksi raport – majanduslikult me ei ei ela hästi, aga hästi on inimkapitali indeksiga.
Tiina Lokk: meeldis kultuuri ja kapitali seostamine, loomemajanduse abil. See ilmnes hästi minister Lukase sõnavõtus: et kultuuri ja kapitali ühisosa on nii Euroopa, eesti kui ka maailmamajanduses järjest suuremat rolli mängiv loomemajandus. Arusaam, et kultuur toodab majanduslikke väärtusi, loob töökohti, millel on otsesed tulud, aga lisaks on terved majandusharud kultuurilised (turismi, disain jne). Euroopas mõistetakse seda juba 15-20 aastat, aga Eestis on kultuuri enamasti käsitletud kui KULU ja mitte kui kapitali. Ometi on kultuur on meie kõige olulisem rahvuslik kapital: kogu identiteet põhineb kultuuril. Peame rohkem väärtustame oma kultuuri. Eesmärgiks võiks olla tulevikus panna senisest enam koos tööle majandus ja kultuur. Tuleb mõelda kuidas siduda ettevõtluse kasumlikkus kultuuri toetusega. See on tulevik, sest mujal maailmas ei tarbita nii palju eluolulisi, vaid tarbitakse vaimseid väärtusi.
Jako Kull: Marxi „baasile“ ehk tootmissuhetele toetuv „pealisehitus“, sh kultuur, haridus ja poliitilised jõujooned, käis konverentsi päevakavast läbi kogu oma ampluaa ulatuses, nii et lõpuks võis tõdeda, et iga selle osa vajaks omaette fookust saamaks aru, kus täpselt lõpevad numbrite keeles mõistetavad varad ja algavad mõõtmatud mittemateriaalsed väärtused, kus on kattuvuskohad osalised ja kus suisa sajaprotsendilised. Kultuur ei ole asi iseeneses, teda toidab ühiskond ja majandus ning vastupidi. (toidab nii minevik kui tulevik)
Kõlama jäi Toomas Kiho sõnum, et kuna lünk kultuuri ja majandusliku kapitali vahel on suur, siis selle esimese konverentsiga jõuti kultuuri JA kapitali käsitlemiseni. Siit edasi järgmistele jõuame ka kultuuri kui kapitalini, sest kultuuriaitadesse kogutud kapital on meil olemas. Veel jäi kõlama, et kultuur on harimatusele vastuseis, oskamatusele ja rumalusele. Kultuur on sisekõne, tuleb rääkida sissepoole ja siis see iseenesest kiirgab väljapoole. Kultuur ei ole eesmärk, on kiht, millel püsitakse. Mida väiksem kultuur, seda rohkem on poliitikutel vaja pingutada. Kas meil on olemas tahte kapital, kas me soovime olla loovad?
Aarne Toomsalu: Konverentsi alguses tõdeti, et nagu kultuuril, on ka kapitalil rahvus, ja et oma edulugusid peame justnimelt kultuuri abil looma ise, sest väliskapital loob neid oma päritoluriigis. Kuulsime ka, et majandus on elu põhifunktsioonide täitmiseks – et meil oleks leib laual ja riie seljas – samal ajal kui kultuur seisneb eetikas, moraalis, meile olulistes väärtustes, mis siiski majandusega nii tihedalt põimunud on, et kui üks lonkab, siis vajub ka teine varsti kogu raskuse all kiiva.
On vaja mõista, et konkurents töötleva tööstuse tootmisväljundi teenindamise tehnoloogilises tasemes ehk (rahvus) riikide elatustaseme võistluses on olemuselt tootlikkuse konkurents, mis algab tootmiskorraldusest ehk on sisult kultuuride konkurents. Kuigi konverentsi pealkiri oli „Kultuur kui kapital“, mis peaks need kaks osapoolt samastama, toodi lõpus ka välja, et pigem oli päeva jooksul juttu siiski „kultuurist JA kapitalist“, valitses vaikiv eelhoiak, kus neid nähakse justkui lepitamist vajavate vastasleeridena. Teema on lai ja lünk on suur, et ühe päevaga ei jõudnud me veel kultuuri kapitaliseerimiseni. Aga see päev oli esimene samm sellel teel.
Käsitledes kultuuri kapitalina – ja kapitali kultuurina –, pöördun tagasi Marxi tsitaadi juurde, mille kohaselt on inimene tööjõud kui tootmis-vara (human asset factor). See lähenemine on mõneti sarnane inimkapitali definitsiooniga. Siit järeldub, et kõik, mis me oleme, on meie suurim kapital ja kõik kaunis, mis meist sünnib ja meid määratleb, ongi kultuur. Nii vaadates mahuvad need mõisted samastavasse lausesse mitte ainult tehniliselt ja formaalloogiliselt, vaid ka konverentsil jutuks tulnud uue, holistilise maailmavaate mõttes – kõik on kõigega seotud ja üks suhestatud tervik. Möödavaatamine kultuurist kui kapitalist maksab kätte. Meil on arukas ära tunda, et isetäituvalt ei saa jätkusuutlik olla ei rahvuskultuur ega majanduslik edenemine sammu pidamiseks eesseisva digipöördega tööstuses.
Lõpetuseks
Konverents oli tihe, sisukas ja elamuslik. Konverentsi eesmärgiks oli otsida vastuseid küsimustele: Kuidas mõista kapitali avaramas tähenduses? Kuidas mõjutab üleilmne vabaturumajandus Eesti kultuuri? Kuidas saab Eesti mõjutada üleilmset majandust ja kultuuri? Kuidas hoida ja arendada Eesti ühiskonna kõrgkultuurilisi pürgimusi? Mis on Eesti riigi tuleviku kapitalid?
Kas saime neile küsimustele vastused? Mida tahame öelda ühiskonnale?
Konverentsi korraldajad tõdesid, et tuleb jätkata aruteludega „kultuur kui kapitali” teemadel, selleks, et mõtestada ning suurendada ühiskonnas arusaamist ja mõistmist nende kapitalide seostest.
Eesti riigi tulevikukapitalid saavad olla järjest enam kultuurilise iseloomuga, kuivõrd kasvav heaolu tekitab tähendusnälja, mida saab kustutada kultuur. Vaja on rohkem teadlikkust maailmas toimuvatest protsessidest, et saaksime olla ise sisemiselt tugevamad. Sõnum maailmale võiks olla seotud põliskultuuri väärtuste hoidmisega, millest võiks otsida ka probleemide lahendusi.
Suur tänu publikule ja esinejatele, kes pika päeva kaasa mõtlesid! Südamlik tänu kultuurikoja eestseisusele, kes aasta jooksul teemat ette-valmistas, korraldajaile Pille Lillele, Kristo Kõrgnurmele, Heili Vaus-Tammele, Farištamo Ellerile, Rain Annastile ja vabatahtlikele – Eliisa Räätsale, Miina Martensoole, Anu Grabbile, Julia Reinmanile, Marion Bobkovile.
Koda avaldab tänu ka partneritele ja toetajatele sh Tallinna Kultuuriamet, Hotell Hilton, Kultuuriministeerium, Postimees, Jaanihanso, Selver jt
Konverentsi jälgiti ka Postimehe otseülekandes, see on järelvaadatav veebileheküljel. Link fotogaleriile on SIIN.
Ülevaate koondas Egge Kulbok-Lattik