Eesti Kultuuri Koja haridusrühma arvamused ja ettepanekud

Eesti Kultuuri Koja haridusrühma arvamused ja ettepanekud alushariduse seaduse uuele versioonile ning õppekavale

Tuleb tunnustada, et uues seaduses ja õppekavas on pööratud palju tähelepanu lapsele kui subjektile, kelle arenguvajadused on seatud keskmesse, kelle soovide-arvamustega arvestatakse ning kellele püütakse tagada mitmekesine keskkond, kus ta on kokkupuutes rohkete erinevaid võimeid arendavate ning nii üldinimlikke kui ühiskondlike aspekte arvestavate tegevustega. Tuleb ka tunnustada rõhuasetust laste individuaalsusele, ka eripäradele ning et ära on märgitud annete avastamine ja areng. Arvestatud on mitmete arenguliste aspektidega.

Siiski soovime ära märkida järgmist.

1. Suurima probleemina näeme, et RITA rändeprojekti toimel ja loomulike arengute tulemusel on kujunemas vene-eesti segakeelne lasteaed. Ühtpidi on hea, et teisekeelsed lapsed on suunatud omandama eesti keelt, teisalt ei ole siin arvesse võetud eesti laste arenguhuvisid ega ka mitte lasteaiaõpetajate töötingimusi. Kõigepealt ei ole fikseeritud, kui palju teisekeelseid lapsi saab olla rühmas, nii et seda rühma võiks veel nimetada eestikeelseks. Praegusega võib kujuneda olukord, kus rühmas on üks C1 tasemel eesti keelt valdav lasteaiaõpetaja ning üks eesti emakeelega laps, ja seaduse silmis on see rühm eestikeelne. Kadunud on mõiste: eestikeelne rühm, on vaid: eesti õppekeelega rühm. See hägustab rahvusi ja tekib küsimusi eesti laste identiteedist. Teisekeelsete suurema hulga puhul pole küsimus üksnes keeles, vaid ka kultuuri koodides, mentaliteetides, mida siinne seadus ei arvesta üldse.   Siit meie küsimused: Kuidas tagab ainult üks eesti keelt valdav õpetaja rühma tegevuse eestikeelsuse?  Kui eestikeelses rühmas võib käia piiramatu arv teisekeelseid, siis kuidas tagatakse eesti keele oskamine?  Kujuneb oht, et oma emakeelt ei õpi korralikult rääkima ka eesti lapsed. 

Soovime, et oleks fikseeritud selline teisekeelsete laste arv, mis võimaldab takistusteta tegevusi eesti keeles, ja see ei saa olla üle 10%. On uuringuid, kus assimileerida suudetakse vaid 6-7 % teisekeelseid. Siin ei arvestata mingite uuringutega. Ei piisa ka ainult ühest eesti keelt hästi oskavast lasteaiaõpetajast. Eesti laste rühmas peavad olema õpetajad, kelle emakeel on eesti keel, et ei kannataks laste tunnetuslik areng. Samuti soovime, et võetaks kasutusele taas mõlemad mõisted: eestikeelne rühm ja eesti õppekeelega rühm. 

Fikseerimata on jäänud keelekümblus kui tõhus vahend teisekeelsete laste ettevalmistamiseks minekul eestikeelsesse keskkonda. Vaid korra on ebamääraselt mainitud, et lapsed vajavad tuge. Puudub aga viide meetoditele, mis võetakse ette venekeelsete lastega, et tagada nende eesti keele oskus. 

2. Rühmade suurusest. Seaduses on kirjutatud, et   kui rühm on moodustatud pooleteise- kuni seitsmeaastastest lastest, võib rühma suuruseks olla 20 last. Kuidas on viimasel juhul võimalik tagada kõigile õpe õppekava kohaselt, kui osa lapsi on sõimeealised ja vajavad hoolt juba hügieeni osas? Varasemas seaduses oli, et kui rühmas on 2-7 aastased, siis on rühma suurus 18 last. Miks niigi kahjustatud närvisüsteemiga (tsivilisatsioonikahjustused) laste osas neid norme tõstetakse?  Kas erivajadusega laste olemasolu puhul on arvud samad? On lugeda, et on võimalus teha väikerühmi. Kas teise emakeelega lapsi on ka võimalik kohelda nagu erivajadustega lapsi? Kas rühma arvu saaks vähendada, kui seal on muukeelseid, st. arv vastavalt teisekeelsete hulgale. 
3. Lapse õigustest, (paragrahv 12). Mõeldes meie madalale suhtluskultuurile tõuseb küsimus: kas lapsel on õigused ka selles osas, kuidas teda koheldakse? Kuidas õpetaja lapsi kõnetab, nendega suhtleb, mis peaks olema siin välistatud (nt. kehaline ja vaimne väärkohtlemine), see ei ole seaduses fikseeritud. Aga peaks olema, et vanematel oleks millelegi toetuda, kui nende lapsi väärkoheldakse. 

Kui seaduses on kõneks riskianalüüsid, siis peaks laste õiguseks olema ka õigus turvalisele sotsiaalsele keskkonnale. Mainimist võiks leida, millised on abinõud, kui mõni laps kujuneb teistele ohtlikuks ja temaga mängimine kujutab enesest riske? Mis on sellisel juhul vanema või kelle kohus? 

4. 4. Lasteaia juhtimisest. Kõneldud on juhi tööülesannetest, ent siin pole fikseeritud juhi koostöö professionaalsete lasteaiaõpetajatega, kes moodustavad personali, nende arvamustega arvestamine, kollegiaalsus; fikseerimist võiksid leida  demokraatliku juhtimise elemendid. Praeguses sõnastuses soosib seadus autoritaarset juhtimismudelit. Veel küsimus hoolekogu kohta, kes võib palju arvata igasugustes küsimustes, ent – kas hoolekogul on ka õigusi, kui asjad on viltu?
5. Mitmel pool on seaduses juttu õpetaja kvalifikatsiooninõuetest, milleks on kõrgharidus ja õpetaja kutse või kõrgharidus ja pedagoogilised kompetentsused. Siit küsimus, mida on viimaste all mõeldud, milline on mainitud pedagoogiliste kompetentsuste sisu  ja kuidas neid kompetentsusi kindlaks tehakse? Praegu jääb see kõik hämaraks. Varem oli fikseeritud tundide arv, mille pidi koolituste või tasemeõpingute käigus tulevane lasteaiaõpetaja läbima. Miks seda enam ei ole? Mis tagab need äranimetatud pedagoogilised kompetentsused?
6. On teada, et lasteaedades on Eestiski kasutusel mitmed pedagoogilised suundumused. Miks ei ole nende olemasolu kohta seaduses ühtki sõna? Kui vabad on lasteaiad erinevaid arengu- ja keskkonnakontseptsioonide kasutades, milliseid suundi siin teatakse ja milline on hoiak nende osas? Kui vabad ollakse ka edaspidi kasutama Montessori või waldorfpedagoogikat ja milline osa on Heal Algusel? Või mõnel uuel suunal – see võiks leida fikseerimist.

Õppekavast

Tuleb tunnustada, et väärtustamist on leidnud ka rahvuslikud traditsioonid ja rahvuskultuur.

Mõned küsitavused: 

1. Muude väärtuste seas ei leia äramainimist loodus ega loodushoid, nende eraldi mainimine oleks aga oluline praeguses elurikkuse ja kliimakriisis. Mitmeid küsitavusi sünnib ka seotuna õppekava koostajate arengupsühholoogia tundmise ning eakohasusega. 
2. Selles vanuses kujuneb esmane sooline identiteet, olles esimesi identifikatsiooni aluseid. Me ei ole nõus, et põhidokumentatsioonis salatakse maha, et lastel on sugu. Lisada õppekavva kehtivas õppekavas § 5  (2) Õppe- ja kasvatustegevuse kavandamisel ja  läbiviimisel arvestatakse laste eripära: võimeid, keelelist ja kultuurilist tausta, vanust, sugu.Lisada eemisest 1999a õppekavast nõue, et laps teab, kas ta on poiss või tüdruk. Kui see loomulik ja esmane identifitseerimisalus maha vaikida, teeb see lapse ebakindlaks ja tema identiteedi ebamääraseks. 
3. Lapse loomulik areng toimub eelkõige õppimises kõigi meelte abil. Selle tähendust on alahinnatud. . Lisada praegu kehtivast õppekavast lause: last suunatakse  ümbritsevat maailma märkama, uurima ning kogema mängu ja igapäevatoimingute kaudu, võimaldades lapsel ümbritsevat  keskkonda tajuda erinevate meelte ning aistingute abil: vaadeldes, nuusutades ja maitstes, kompides,  kuulates helisid jne. Lähtudes Bronfenbrenneri ökosüsteemide teooriast ja tõsiasjast, et lapse esmane õpikeskkond on tema lähiümbrus, võiks lisada ka uude õppekavva kehtivas õppekavas § 7  (4) Õppe- ja  kasvatustegevus seotakse eelkõige kodukoha inimeste, looduse ja asutustega. Õpitavaga  (objektid, nähtused) tutvutakse loomulikus keskkonnas. Praegu mõjub õppekava nagu oleks lasteaed ümbruskonnast isoleeritud saareke. 
4. Sisult väär on lause: 1) Õppimise psühholoogiliseks aluseks on kogemus, mille laps omandab vastastikuses toimes füüsilise, vaimse ja sotsiaalse keskkonnaga.  Kogemusi nimelt ei ole võimalik omandada, kogemus väljendab suhestumist reaalsusega, on inimeseks olemise vältimatus, küll aga saab laps omandada seda ainest, millest saab kogedes tema teadvuse sisu, mida ta tõlgendab ja süstematiseerib; ning võimalik on luua eeldusi headeks õpikogemusteks. Kogemusi ei saa ette kirjutada ega standardiseerida, ent saab luua eeldusi arengule soodsateks kogemusprotsessideks
5. Õppekavas võiks julgemalt väljendada kokkupuuteid kultuuriga nagu muuseumid, teatrid, õppekäigud. Sotsiaalse ja vaimse keskkonna põhimõtete juures võiks olla   esindatud kultuuriline keskkond, st. kokkupuuted kultuuriväärtustega, sellega, milles kultuur väljendub, kuidas lasteaia traditsioonide kaudu õpitakse kultuuris olevaid kombeid ja kultuuri koode.
6. Suurepärane arengutegur ja õppimise allikas on lasteaia traditsioonid, nt. tähtpäevade aastaring, lasteaia sündmused, mis ju praegu iseloomustavad häid lasteaedu. Õppekava tekstis võiks neid väärtustada.
7. Omaette suur probleem on, kuidas loomuliku ja loodusliku keskkonna on välja vahetanud digitaalne keskkond, mõõdukus selles osas on siin väga oluline.  On teada praegune lapsepõlve kasvukeskkonna peaprobleem: see on sekundaarkogemuste domineerimine primaarkogemuste ees (sellele viitavad mitmed lapsepõlve käsitlevad allikad), mis kahjustab laste reaalsustaju, keskendumisvõimet, arusaamu maailmast. Siin esitatud õppekavas on kirjutatud: luuakse võimalused digitaalse õpivara ja digitehnoloogia kasutamiseks. Kogu tekstist ilmneb, et digitaalsus varajases eas on õppekava koostajaile tähtsam kui loomulik keskkond ja õues käimine, oma keha tunnetus, sport, keskkonna uurimine. Siin võiksid olla paigas proportsioonid ja digigitaalsuse puhul selle rõhutamine, et sellega ringikäimine oleks ettevaatlik ega kahjustaks laste kogemisvõimet ja muid kognitiivseid võimeid ega tekita sõltuvust. Digikahjustustest lapseeas on palju uuringuid ja raamatuid. Me ei poolda digitaalsete vahendite kasutamist lasteaias.

Õppekava osas, kus olid loetletud peamised keskkonnad, võiks olla ka looduskeskkond, primaarkogemuste ala: lapsed käivad õues, puutuvad kokku looduse, loomade, taimedega, hoolitsevad kellegi eest, kogevad elurikkust ja kujunevad selle suhtes empaatiliseks. Selline asi peab kindlasti õppekavas olema fikseeritud. . 

Sotsiaalse ja vaimse keskkonna põhimõtted – praegu ei ole esindatud kultuur, st. kokkupuuted kultuuriväärtustega, sellega, milles kultuur väljendub, sh ka kombed-tavad-tähtpäevad-viisakus-suhtlusreeglid jm

Õpitulemutest

Hea, et on mitmekülgselt avatud kunstide, muusika ja liikumise osakaal. Puudub draama, eraldi rõhutamist võiksid leida käsitööoskused, praktilised tegevused, kuivõrd neil on mõju tunnetustegevustele. Arengupsühholoogiliselt on teada käeliste tegevuste ülisuur tähendus kognitiivsele, sealhulgas keelelisele arengule. 

Seaduse tekst:  (1) Tunnetusoskused seisnevad oskuses tahtlikult juhtida oma tunnetusprotsesse – taju, tähelepanu, mälu, mõtlemist, emotsioone ja motivatsiooni. – kas pole laisteaialastelt palju tahetud, kuivõrd mõnda siit ei suuda ka täiskasvanud. Emotsioonide ja motivatsiooni juhtimisvõime tuleb küll hilisemas eas, kui tuleb.

Liiga vähe kajastuvad loovus, kujutlusvõime, fantaasia, tahtekasvatus (see on kaude kirjeldamist leidnud, aga selle  olulisus võiks panna teda eraldi rõhutama eneseregulatsiooni oskuste all)

6-7 aastane: 8) loob digitaalset sisu (foto, heli, video, animatsioon).  Enne võiks ta suuta reaalsusega toime tulla, kätega suuta midagi valmis teha. On olemas mõisted nagu eakohasuse printsiip (seda ei kohta siin kuskil) ning uuema mõistena: tsivilisatsioonikahjustused. Viimaseid peaksid tänased lasteaia õppekava tegijad tundma. 

Eesti Kultuuri Koja haridustöörühma nimel koostanud ja alla kirjutanud: 

Pille Lill, Eesti Kultuuri Koja juhatuse liige

Tiiu Kuurme, TLÜ dotsent, EKK haridustöörühma liige

Marika Veisson, TLÜ emeriitprofessor (alusharidus), EKK haridustöörühma liige