Eesti Kultuuri Koja esimesel loomemajanduse seminaril 25. aprillil hotellis Euroopa kuulis nii kurioosseid fakte kui ka hetkeolukorras edasiviivaid lahendusi.
Seminari mõte ja esinejatevaik olid Zonta Tallinn juhi ja mitukümmend aastat Eesti kultuuriturismi vedav kultuurikoja eestseisuse liikme Daisy Järva poolt.
Avaettekandel naerutas Ragnar Siil, kultuuriministeeriumi ja rahvusvahelise loomemajanduse taustaga Creativity Lab’i tegevjuht kokkutulnuid meenutusega, kuidas loomemajanduse algusajal valdkond loomamajandusega segi aeti. Väidetavalt on ta ka esimene inimene Eestis, kelle tööjuhendisse oli sisse kirjutatud sõna “loomemajandus”. Tõsistest huvitavatest faktidest lisas ta numbreid 2019. aasta statistikast. Loomemajanduse valdkond teenis 1,86 miljardit eurot ja selles töötas veidi alla 30000 inimese. Valdkonna eripära on see, et ühes organisatsioonis tegutseb rekordiliselt vähe inimesi. Seeläbi on aga valdkond paindlik ja kiiresti kohanev. Loomemajanduses on kasutusel nö 21.sajandi töökohad – projektipõhised ja liikuva tööajaga. Probleemiks on aga sotsiaalsed garantiid.
Riin Alatalu, ICOMOSI asepresident puudutas oma ettekandes „Pärand ja kultuur“ huvitavat olukorda, mis on tekkinud pandeemia ajal maapiirkondadesse elama asumise tõttu. “Kool on kogukonna süda,” tõi Alatalu välja. “Kool soodustab loomemajanduse arengut piirkonnas. Kui noor pere kolib maale ja seal läheduses pole kooli, tulevad laste kooliealiseks saamise ajaks ikka linna tagasi. Kui on aga kool, jäävadki paikseks. Samas on mõisakoolide puhul potentsiaal kasutada neid suveperioodil majutusasutuse ja kohvikuna. Selleks on vaja mõisa võtmed suvel kogukonna teise liikme kätte usaldada, mis on aga väljakutse koolijuhile. “
Kadrioru Pargi direktor Ain Järve jagas kokkutulnuile erakordset dokumenti, kus olid koos ajateljel illustratsioonid Kadrioru pargi ja lossi kohta, Kadrioru enda muutumine, seda puudutavad sündmused ning maailmaajaloo daatumid 17. sajandist tänapäevani.
Piia Ausman, Haus galerii omanik ja kuraator tõi loomemajanduse eduka toimimise näite sellest, kuidas saab galerii aastakümneid majandada ilma kordagi riigilt abi küsimata. Kunstioksjonid ja kunsti müük on need võtmesõnad, mis algusaegadel võõristust tekitasid, nüüd aga loomulikuks majandusmudeliks on kujunenud.